Need meie naabrid, ma ütlen teile, nad hirmutavad minust kogu elava välja. Ma annan endale täielikult aru, et ma olen mõne aasta pärast juba 30-aastane inimene ja nii, aga no... Ma kaalun tõsiselt mujalekolimist. Noh, me saaksime notsuga ju Birxi juures ka elada ja koduhaldjaid mängida... Või Krissi juures Tallinnas, ongi hea suur linn.. Ma lihtsalt ei saa.
Just käis jälle naabrimees ukse taga. No mina ei oska, EI OSKA nendega suhelda ja neid rahulikuna hoida :D Mul on selline tunne, et ma muudkui vabandan ette ja taha, selgitan, vabandan, peaaegu lömitan... Ja kasu ikka midagi pole, pidevalt on ikka tunne, et peaks rohkem vabandama. Või igatahes midagi peaks raudselt rohkem tegema, sest nende olemasolu rõhub mu igapäevaelu nagu veskikivi. Ma ei julge rõdul käia, ma ei julge aias olla, ma ei julge oma koera jalutada, ma ei julge peale ühtteist õhtul treppidest käia ja magan seetõttu peamiselt elutoadiivanil... Tegelikult elan ma peamiselt öösel ja hiilingi pimeduse varjus ümber maja, nagu Batman. Kuigi tõele au andes olen ma ikka pigem kurjategija, mitte kangelane.
Mina ka ei tea, kuidas meil PIDEVALT midagi nässu läheb ja alatasa mingid jamad on. Mina enam ei taha. Kõik mu suuremad mured on meie naabritega seotud. Või no naabritega oleks korras, aga oma külalisi tuleb küll pidevalt karjatada nagu metsikuid hüääne. Et mingit jama jälle poleks. Ja kõigil on vist juba arvamus, et meie naabrid on täitsa hullumeelsed.
Kuigi tegelikult on hullumeelne ainult minu hirm nende ees... :D
Ei tea, kuidas nendega kokkuleppele saada, et nad ära koliksid? Või siis, et koliks ikka ise...
No comments:
Post a Comment