Esmaspäev algas üsna meeleolukalt. Kui ma lõpuks oma hüsteerilise koera maha olin jätnud ja liikuma sain, võtsin suuna Suislepale. Kohalejõudes olin ma kofeiinipuudusest kokku kukkumas, seega kiire kohvipaus Leeni juures. Tema ema teeb endiselt maailma parimaid lihapirukaid, mmmmm. Kella üheteist paiku hakkasime sõitma, tegime Valgas kiire poepausi ja olimegi juba Lätis. Läti ja Leedu läksidki kuidagi kiiresti, ainus helgem hetk oli meie väike piknik veidi pärast Leedu piiri. Laotasime aga maantee serva teki maha, mugisime maasikaid ja pirukaid, Leeni astus naftaloiku, tema üle naermine tekitas järgmiseks tunniks tegevust.
Poola algas ilusti. Loodus oli vaheldusrikkam kui Baltikumis ja teed olid ka kuidagi mõnusamad. Ega me veel ei teadnud ka, millesse me end mässime. Poolas meil ööbimist polnud, seega... Kui pimedaks läks ja väsimus peale tuli, pidasime lihtsalt ühes Statoilis kinni, parkisime end rekkade ja teiste väsinud reisiliste vahele ära ja nautisime oma luksuslikku Swifti-kujulist hotellituba. Öösel kell kaks korraldas üks seltskond veel kiire räpipeo ka, kõva muusika ja lõbusad inimesed ja.. Aga üldiselt oli täitsa normaalne, kuigi jalad jäid natuke kangeks ja pakkide tõttu ei saanud istmeid korralikult alla lasta.
Kell kuus hommikul olime juba stardivalmis ja liikusime edasi. Siit, muide, tuleb meie reisi kõige raskem päev. Kuna peale meie on reisil ka James, meie pool-usaldusväärne gps, siis sõltub meie heaolu paljuski tema vaimsest tervisest. Ja 25. juuni oli ilmselgelt Jamesi jaoks raske päev. Mis tähendas rasket päeva meile. Põhimõtteliselt oli plaan sõita võimalikult otse läbi Poola, vahtida teel Tatraid, läbida Slovakkia ja Ungari, et 26. juuniks olla Rumeenias oma hostelis.
No praktiliselt terve 25. juuni veetsime me Poola tillukestel külateedel, metsades ja läbisime üht ülikummalist marsruuti, mille mõte vist ainult Jamesile selge oli. Püüdsime leida koha, kus süüa, aga teele ei jäänud miskit mõistlikku, ainus lootus oli Poolast võimalikult kiiresti minema saada. Seega: jätsime jooksvalt plaanist välja Tatrad, suundusime kõige otsemat võimalikku teed pidi Slovakkiasse. Slovakkias sai tehtud ainult kiire bensiinipeatus, mäed olid üsna vaimustavad, aga selleks ajaks olid mõtted juba öise magamiskorralduse juures. Andsime Jamesile ülesande leida meile hostel. Või ükskõik mis, kus oleks katus ja voodi. Ma ei tea, kui vanad kaardid meie reisijuhil kasutada on, aga esimene variant oli kellegi garaažikompleks, teine aga mahajäetud lobudik. Noh... Polnud hea algus. Süüa polnud me ka veel saanud. Liikusime edasi Ungarisse, lootuses, et asjad seal paremad on.
Ungaris juhatas James meid kellegi koduväravasse. Ehk oleks suure palumise peale meile isegi koht kusagil diivanil eraldatud, aga igal juhul ei olnud see mingi ametlik ööbimispaik. Noneh, jälle edasi. Kell jõudis lõpuks juba sinnamaale, et kõik asjalikumad toidukohad juba kinni olid. Kella kümne ajal avastasime siiski ühe Mäki, kust sai eluks nii vajalikku kiirtoitu. Ja suures vihas ning meeleheites põrutasime me siis edasi otse Rumeenia peale. Kella kaheteistkümneks olime me piiril, aga otsustasime, et ööbida on turvalisem ikka Ungaris, mitte Rumeenias. Lükkasime piiriületuse hommikuks ja parkisime oma Swift hotelli ühe baari parklasse. Meil on, muide, ka telk kaasas, aga millise pimeda maantee äärde sa ikka telki hakkad üles panema, kindlam on siis juba autos magada. Öösel läks küll jubedalt külmaks, aga oma mõned tunnid suutsime me siiski magada ka.
Hommikul kell kuus juba ületasime piiri ja võtsime suuna oma hostelile. See oli nagu helge valguskiir meie raskes elus :D Teadmine, et kusagil ootab meid voodi ja pesuvõimalus ja katus ja... :D Seda on raske kirjeldada, kui väga me seda ootasime. Mäed on Rumeenias maagilised, ma armastan seda maad nii väga. Kaunid külakesed, suured tõusud ja laskumised, vägevad kurvilised teed... Rrrhhhh. Ma pean ütlema, et olen isegi üllatunud, kui väga ma Rumeeniat fännan. Raudselt üks mu lemmikuid kõigist meie reisisihtkohtadest :)
Tänu sellele, et meil on kaks autojuhti ja üks auto, läks liikumine üsna edumeelselt. Meil Leeniga on muidugi üsna erinev arusaam minu auto käigusüsteemist ja õigest pöörete hulgast :D Ma kohe ei saa vaikselt kõrval istuda, kui ta roolis on, kuigi ma saan aru, et ajan ta sellega hulluks :D
Kella kolmeks olime lõpuks Branis. Muidugi ei saanud James meile hosteli leidmist lihtsaks teha, sundides meid kolm korda ümber õige maja sõitma, vaene Leeni sai pool infarkti, kui ta mu autot pidi mingites ulmelistes kohtades ringi keerama. Aga meil vedas. Lõpuks leidsime me ise õige paiga, neil on isegi eraldi parkimine tagahoovis, mis on mõnus ja turvaline. Nüüd on Mu armas Sookie üle öö tolles kenas lilledesse uppuvas aias lebotanud ja saab ka lõpuks natuke pidurikettaid puhata. Me oleme kõik ikka väga tublid olnud.
Suutsime õhtul isegi kiire jalutuskäigu teha, kuigi mul on kahepäevasest autos passimisest jalad nii paistes, et need näevad välja nagu kaks õhupalli. Saime sooja toitu, skoorisime mõned kohalikud õlled ja... Ja magame siiani :D Ega me täna polegi veel voodist välja saanud, ausalt öeldes. Nii hea on ausate linade vahel pikali olla :D
Siiski-siiski, täna on plaanis veel paari söögikoha avastamine, lähem tutvumine Brani lossiga, mis meile muide aknast kätte paistab ja... Üldse tahaks rahulikult võtta, et homme olla valmis ajalooliseks rallimiseks mööda Transfagarasani maanteed. Ma olen väga elevil sellest :D Leeni ähvardab küll pigem kusagil teeservas liguneda sel ajal, kui mina sõidan, aga ju ta maha rahuneb :D
Üldiselt oleme me oma elukohaga ka väga rahul. Need pansionaadi omanikud on tohutult sõbralik rahvas, jagavad meiega oma vihmavarje ja oleks vist isegi kottide tassimisel abiks olnud, kui me sellele veidigi vihjanud oleksime :)
Tervitan teid Rumeeniast, mu armsad, ja siin on teile ka paar pildikest:
 |
| Leeni Brani vihmas :) Vihmavari on hostelist laenatud |
 |
| Meie öömaja |
 |
| Kitty hungry. Give food to kitty. |
 |
| Piknik Leedus |
 |
| Kusagil Poola avarustes |
 |
No comments:
Post a Comment