Tõsiselt, veel viimased poolteist tundi, enne kui ma kodust sõitma hakkan, siis otsin kusagilt lõuna-eesti avarustest üles Leeni ja... Me olemegi läinud. Põhimõtteliselt.
Ausalt, mul pole isegi mingit reisiärevust hetkel sees. Ma põdesin kõik selle ärevuse osa umbes nädal tagasi ära juba. Hetkel on lihtsalt selline väike segadus, sest oma koera kõrvalt on praktiliselt võimatu pakkida, ja koristada pole ma ka nii palju saanud, kui ma lootsin. No meie laisk notsu lihtsalt saab hüsteerika-ataki jalamaid, kui ma üritan midagi kummalist teha. Näiteks asju kotti panna. Seega olen ma teinud poolteist päeva salapakkimist, st iga kord, kui ma reisikotist möödun, pillan paar asjakest sisse. Mis tähendab, et mul puudub absoluutselt igasugune ülevaade sellest, kus mul miski on. Esimesed päevad saavad keerulised olema.
Üldiselt on mõnus. Tee on keedetud, enamus värke on kotis... Ainult autosse vedada kõik ja minema tõmmata. Aga sinnani on veel poolteist tundi. Seniks saab vaikselt mööda maja lonkida ja asju üle vaadata.
Et siis... Head reisi meile ja... Hoidke pilku siin ka, ma võtan kõik vajalikud kommunikatsioonivahendid kaasa, et teid kõigega kursis hoida. Kui teil veab, siis saate ehk mõned fotodki juba :D
No comments:
Post a Comment