Nüüd on see siis jälle läbi. Tehtud. Kirjutatud. Ja veel mõned tunnid enne tähtaega. Eks näeb, kuidas läheb. Veidi õudne tunne on küll. Noh, loodaks ju ikka parimat, aga...
Natuke skisofreeniline ja mitte päris selline, nagu ma ette kujutasin. Nüüd on enesetunne ka tiba skisofreeniline. Eriti sellepärast, et ma olen terve öö üleval olnud, et valmis jõuda. Ja nüüd tahaksin ma südamest, et mu lähikonnas oleks kasvõi ÜKS inimene, kes varastel hommikutundidel üleval passib ning võiks kriitikat teha. Pärast sellist maratonkirjutamist pole endal pilk enam kuigi selge. Tahaks üht kallutamata arvamust. Natuke veel ootan, aga varsti võtab uni ilmselt võimust ja enne seda tuleks ära saata. Nii palju ma end tunnen, et tean: kui ma nüüd magama jään, võin kella kaheksani õhtul magada :D ja siis oleks kõigeks juba lootusetult hilja.
ma lubasin endale, et saadan selle ära. Et haaran sellest võimalusest. Ja ma ei soga seda ära. Mkmm.
Muidu on kõik üsna vaikne. Ja natuke pidune. Ja natuke eurovisioonine. Ja natuke segane. Kõigeks, mida tahaks, pole aega ja osadeks asjadeks, milleks aega isegi leiaks, pole viitsimist. Elame koeraga sellist vaikset ja tagasihoidlikku kirjanduslikku elu :D
Kui selle kirjatükiga väga hästi ei lähe, siis riputan teile juulis selle siia üles. Kui läheb hästi, siis saate seda juba trükituna lugeda umbes... Sügisel või nii :D Hoiame pöidlaid! Natuke võiks ju ikka minna, ikkagi minu suur kirg see kirjutamine :)
No comments:
Post a Comment