Kõigepealt: ma riskisin kõigist oma sõnadest hoolimata korra veel, ja käisin oma lemmikvendade õhutusel Viinistul veel üht suveetendust vaatamas. Seekord siis Kertu Moppeli lavastatud "Mõnikord on kõik nii selge". Mul võttis üsna pikalt aega, et oma arvamuses ja muljetes selgust saada, aga siin see on: üks parimaid asju üle pika aja. Hoolimata nii mõnestki nõrgast kohast oli lahe küll: naerda sai korralikult ja analüüsida ka. Iseennast ja maailma. Mulle jäi tugev emotsiooniteatri mulje. Kõik oli kuidagi segane ja kaoses, liiga palju liine, liiga palju erinevaid lähenemisi, liiga palju emotsioone... Aga mingil hetkel hakkasin ma tajuma mustrit: kord üles, siis alla, kord hüsteerika, siis vaikus... Umbes nagu ühe tõeliselt bipolaarse inimese peas ilmselt ongi. Minu peas küll vahel on, kuigi ma pole bipolaarne :D Vaataja väntsutati ikka korralikult läbi. Mitte miski polnud etteaimatav, mitte miski polnud kindel. Ma kujutasin kogu seda etendust veidi teistsiugusena ette, aga samas ei ütle need kolmelauselised kirjeldused kusagil Piletilevi kodulehel kunagi, mis värgiga siis tegelikult tegemist on...
Õed olid ka nädalavahetusel kodus, mis tähendas külluslikult magamata öid ja tegevust. Sõitsime peamiselt Rakvere-Viitna-Võsu-Rakvere-Käsmu-Rakvere-Võsu marsruudil, enne kella viit hommikul ei saanud kordagi koju. Aga oli eredaid hetki ka: pidu Käsmu sadamas tähistaeva all, kõvasti lobisemist, minu selleaastane esimene ujumine meres... Või tegelikult üldse Eestis.. Ja noh.. Minul peamiselt kõvasti kaine rooli kohustusi, kuigi ma pean ütlema, et kui mõned raskemad hetked välja arvata, siis oli üldiselt lahe. Noh, ma pole viimasel ajal enam nii pikkade seltskondlike kohustustega harjunud, üsna keeruline on sellises olukorras seltskondlik olla.. Mul pole ju enam feissbukkigi :D
Natuke sai mu keerulist psühholoogilist seisundit ka lahatud. Mental note to self: ära ürita inimestele selgeks teha, mis su peas toimub, kui nad on ära joonud lugematu arvu pudeleid veini ja rummi :D
Nüüd olen siis Tallinnas maandunud. Praadisin Krissile pannkooke, kui ta tööl oli ja ehk riputan talle homme uued kardinad ka üles. Kõigest umbes 23. korda :D Tundub, et ma siin muud ei teegi, kui riputan kardinaid :D
Ja muidugi käisime me Krissi pealekäimisel koeraga mere ääres jalutamas. Ma võin öelda, et mul oli algusest peale selle plaani suhtes kehv tunne. Üritasin, mis ma üritasin, jalutama veeti mind ikka. Ja edasi läks kõik umbes nii: Kriss lõhkus kohe esimestel trepiastmetel oma jala ära, koer lasi end kaks korda täis, mina pidin jäätist ostma (sest ema ju viimane kord ka ostis! Tänks, maami.), ma kaotasin paar korda oma kinga jalast ära, ja kui me tagasi jõudsime, virutas Kriss mulle korteriuksel küünarnukiga soolikatesse. Nii palju siis tänust jäätise ja pannkookide eest :D
Ja viimane asi: ma tean, et mõned on minu pärast natuke mures. Tegelikult on mul lihtsalt hästi palju asju, mida ma enda sees ja enda jaoks ära lahendama pean. See ei tähenda, et ma oma sõpru täpselt sama ennastunustavalt ei armastaks, kui alati :) Minu kallid on mulle siiani kallid. Mul on lihtsalt natuke probleeme nende usaldamisega :) Ja see ei ole kuidagi nendes kinni või nende süü. Ja ei, te ei saagi mind vist kuidagi aidata. Lihtsalt ärge ära kaduge, isegi kui mina seda teen. Palju palutud, ma tean, aga..
Mm, ja kui mu õed külas käivad, saan ma alati jube hästi süüa :D Aitäh, Birx, selle šašlõki ja pitsa eest, esimesel võimalusel tasun sulle pannkookides ja mahlapulkades :D
Siit ka meie tänase päeva pildipostitus. Käisime pärast rannaspeesitamist pitsat söömas ja ilm oli ilus... Ja minu nunnud olid sel õhtul kuidagi eriti.. Nunnud :D
No comments:
Post a Comment