Umbes kella viie paiku Andres helistas ja kutsus linna. Et plaani mõelda ja nii :) Pärast tuliseid vaidlusi ja kõva argumenteerimist jäi peale otsus Võsule minna ja kohalik Fest üle vaadata. Enne veel muidugi palju ootamist, sest Arti ja Märt ei saanud peegli eest minema vms (mis tundub kummaline, sest kumbki ei näinud majast väljudes oluliselt parem välja, kui sisenedes).
Esimene üllatus saabus kohe Võsule sisenedes. Terve asula oli lihtsalt servast servani täis autosid ja inimesi. Autod olid kõnniteedel ja rattaparklates, inimesed olid keset sõiduteed, see oli hullumaja :) Tegelikult see ongi põhjus, miks Võsu tegelikult suurte ürituste korraldamiseks ei sobi: kui kohale tuleb rohkem, kui kahe suguvõsa jagu rahvast, siis peaks terve asula tegelikult ühesuunaliseks muutma. Lihtsalt ei ole võimalik laveerida oma autoga läbi ratturite, lapsevankrite, koerte, paarikeste (mis värk neil on, et nad PEAVAD käima üksteise kõrval ja olema üksteise kaenlasse sulanud? Ma saan aru, et armastus, aga kitsastes oludes... See neiuke ikka käib tolle noormehe kaenlaaugust väljas..?) ja veel vastutulevas liikluses. Natuke jube oli küll. Aga me saime pargitud isegi, kuulsime päris palju Koit Toomet, üsna vähe Põhja-Tallinnat ja väga vähe Facelift Deeri. Noh, meie õigustuseks: ega meil pileteid ei olnud tegelikult, me istusime niisama ja nautisime suve. Kogemusena täitsa arvestatav. Mu hingest suutis peaaegu välja murda meeleheitlik Koit Toome fännitar :D
Kui me õhtul kella kümne paiku Võsult lahkusime, oli olukord endiselt üsna pidune. Esimene suund Viitnale, et midagi süüa skoorida. Meie esimene idee oli burger, aga meie lemmikputka ees oli suur saba, keegi oli esimest ööd tööl ilmselt ja ühest autost lasti üsna valjult miskit klubimuusikat. Me hirmusime ja lahkusime. Järgmine valik oli Arturi šašlõkk, mis oli tegelikult väga hea idee. Töö kiire ja korralik. Kõik sõid ja kiitsid, isegi Arti, kes tellis midagi, mis nägi välja nagu steroididel üles kasvatatud tortilla.
Rakveres läksid esimesed nõrgad koju. Nõrkade all mõtlen ma siis Andrest ja Artit. Ja Märt oli otsustanud iga hinna eest (eba)Terve 2013 üle tšekata. Muidugi oli juba algusest peale selge, et ta saab, mis tahab. Aga kõigepealt oli mul tarvis kodus käia, paar ust kinni panna ja kontrollida, et mu koer ei lõuga. Plaanis oli ainult see pisike viga, et kui ma saabusin, siis hakkas ta kohe lõugama ja enam järgi ei jätnudki.
Kuna ma kardan meie naabreid ja koerast oli ka kahju, siis tegin ma ainsa liigutuse, mida üks korralik koeraomanik teha saab: ma haarasin ta kaenlasse ja võtsin kaasa. Õnneks olime me just päeval tema turvavarustuse kokku pannud, Tricky sai traksid selga ja sõit võis alata. Korjasime Marii peale ja suundusime Udrikule. Mul oli juba Kadrinas kusagil vererõhk laes. Kes enam ei mäleta, miks mulle see festival nii vastukarva on, siis põhjus on siin: Ebaterve 2012
Notsu oli ka rahulolematu, peamiselt ilmselt sellepärast, et ma tulin ja viisin ta müstilisele autotripile keset pimedat ööd. Õnneks ei olnud kordagi momenti, kus oleks olnud oht piletit osta, seega sel aastal ei maksnud ma vähemalt oma hädadele peale. Kui ma olin koerale oma vööst kiire jalutusrihma meisterdanud, käisime me ringi lava juures ka ära. Plats oli endiselt kohutavalt pime ja heinane. Lava oli sel aastal natuke suurem ja ei näinud välja, nagu oleks see kellegi kuurinurgas kokku klopsitud. Mu koer tõmbas tohutult positiivset tähelepanu ja inimesed käisid teda silitamas. Mulle hakkas siiski mõne minuti jooksul tunduma, et koeraga lava ees seismine läheneb ohtlikult loomapiinamisele ning me läksime autosse ära.
Ma pean ütlema, et ma olen uhke oma looma üle, kes kogu selle kesköise tripiga üllatavalt mõnusalt hakkama sai, eriti pärast seda, kui ma heinamaa ta kasukast välja olin kaapinud ja talle nahktagi ümber panin. Selle tagi sees magas ta rahulikult lausa paar tundi maha. Tõeline rocki-loom noh :D
Samal ajal, nagu ma pärast kuulsin, õpetas Märt helimehele, kuidas pult töötab ja mida helimehe töö endast laias laastus üldse kujutab. Keegi vist arvas, et see on mõnus ametikoht, sest telgi all kuivas on hea võileibu nosida... Ma ootan pikisilmi seda hetke, kus sinna tiimi satuks reaalselt inimene, kes teab, mida ta teeb. Kes annaks piltlikus mõttes inimestele vastu hambaid ja käsiks jama jätta. Sa ei saa mingit suvalist majaläbu laialt väljareklaamida ja selle eest raha küsida. See pole normaalne, okei?
Igatahes saabusime me öösel koos koju ja nii mul kui koeral oli väga hea uni terve öö. Mina olen nüüdseks, muide, ka juuksuris jõudnud ära käia ja tulemusega üsna rahul. Ütleme nii, et ma läksin pikkadest juustest praktiliselt poisipeaks kõigest kolmveerand tunniga. Natuke šokeeriv, aga minu arust täitsa lahe variant :D
Siin on teile siis ka tänase päeva fotonurk. Minu uus soeng, minu rock-koer ja eilne Võsu Fest ka. Ilusat pühapäeva! :)
2 comments:
Ilusad silmad ja väga muhe kirjakeel.
Pea püsti:)!!
Sellised komplimendid võtavad neist ilusatest silmadest lausa vee välja... Ooo, rahune, mu õrn süda! :) Ma tänan.
Post a Comment