The Bridge

Ma olen jälle dokumentaalide lainel. Viimase paari päevaga olen neid neelanud päris korralikult. Aga see siin on üks kõige-kõige valusamaid ja mõjuvamaid. Okei, peale selle ühe dokumentaalseriaali, mis rääkis Auschwitzist, aga seda ma siia riputama ei hakka. 
Igatahes... Kusagil seal keskpaigas räägib üks tüüp, kes sellest hüppest eluga välja tuli. Päris uskumatu, aga tõsi. Ja siis on üks tüüp, kes tahtis hüpata, aga politseinikud "kasutasid tema poega tema vastu ära" ja veensid teda mitte hüppama. Üldse... Väga kummaline ja natuke hirmutav vaadata. Kuidas inimesed reaalselt üle reelingu ronivad ja tühjusse hüppavad. Seal samas, sinu silme ees. 
Ja ma pean elule tänulik olema, sest ma istun siin, oma elutoa diivanil, ja hetkel on mu ainus mure see, et koer magab juba pool tundi mu varvastel ja ma kahtlustan oma jalalabas gangreeni. Igatahes ei seisa ma ööpimeduses kusagil sillal, ei vahi vett ega mõtle... Millest iganes. Mitte millestki. 
Ainus, mis mind tõeliselt rööpast välja lõi, olid mõned kadunute omaksed, kes puhta südamega tunnistasid, kuidas nad oma kallid vabaks lasid. Lasid neil minna. Mina nii võimekas vist ei oleks. Never know, muidugi, aga... Kui keegi minu armsatest tuleks ja ausalt ütleks, et ta kavatseb enesetappu, kas ma suudaksin siis lihtsalt paluda, et ta hüvastijätmata ei lahkuks? Ma ei kujuta seda ettegi. 
Samas kujutan ma vägagi selgelt ette, kuidas keegi on otsustanud end ära tappa ning ei mõtle mitte sekunditki sellele, kuidas see teistele inimestele tema ümber mõjub. Surm tundub nii individuaalne, nii üksildane, nii isiklik... Aga keegi pole kunagi päris üksi. Sul on alati inimesed, kes hoolivad, sel hetkel on seda lihtsalt täiesti võimatu tajuda. Või pigem, uskuda. Ma olen olnud mõlemal pool seda situatsiooni. Ja ma ei oska öelda, kumb seis raskem oli. Ma võin vaid väita, et ma tean, mida kumbki pool tunneb. Ja soovitada: ärge minge, ilma hüvasti jätmata. Andke maailmale vähemalt väike võimalus ennast tõestada ja teid ümber veenda, okei?