Tulin tegelikult ainult kööki vett võtma, aga... Kraanikausile nõjatudes sain ma äkitselt NII selgelt aru, et meie ajad on möödas. MEIE ajad. Need, mille me veetsime just sellistel poolsoojadel, poolpimedatel öödel autos istudes ja lobisedes. Ajad, mil me pidevalt ninapidi koos olime ja kuidagi teisiti ei kujutanud maailma ettegi. Enam ei ole meie vahel seda konkurentsitut lähedust ja soojust. Sa oled mulle kadunud. Ja mina sulle samuti. Kuigi ma sooviksin nii väga, et asjad oleksid teisiti.
Ma igatsen sind. Igatsen nii väga, et hing nutab sees. Igasugused väikesed asjad toovad su taas minu pähe: kõik need hetked, mida ma tahaksin sinuga jagada, sest sa oskaksid neid hinnata; kõik need vaiksed-vaiksed ja pimedad ööd, mil ma olen harjunud sulle helistama. Hei, ma sõitsin ju maha sadu kilomeetreid, et vaadata paar tundi, kuidas sa magad. Sa olid mu parim sõber. Mingil ajavahemikul olid sa mu kõige-kõigem.
Tegelikult oled praegugi. Ma lihtsalt ei oska kuidagi meie vahelist distantsi ületada. Ma ei oska sulle enam läheneda. Ja kõige hullem on see, et ma kardan, et mu üritused jääksid asjatuteks. Liiga palju aega on möödunud. Liiga palju vett on merre voolanud.
Ma tahaksin lihtsalt MEIE aegu veel korraks tagasi. Et ma saaksin hüvasti jätta. Et ma saaksin rohkem hinnata, rohkem tähele panna.
Ja ma tean, mis sulle kogu selle südamepuistamise juures kõige enam meelde jäi: jah, sa rumaluke, muidugi sõitsin ma kogu selle maa maha ainult sinu pärast. Sest juba siis igatsesin ma sind. Ja ometi olid sa mul sel ajal veel täiesti olemas.
Mina jään alati su parimaks sõbraks. Lihtsalt, et sa teaksid. Ma jään alati sind igatsema.
No comments:
Post a Comment