Notsu on vahepeal haige olnud, oleme arstil käinud ja jubedaid hetki üle elanud, sellepärast ka täielik vaikus siin. Õnneks midagi hullu pole, 10 päeva antibiootikume ja tundub, et hoolimata oma 13 aasta pikkusest elueast tõmbab ta ikka mõned aastad veel :) Millega ma olen rahul, sest nii palju, kui asi mind puudutab, peaks Tricky igavesti elama.
Me oleme vahepeal ka muud moodi tegusad olnud. Käisime hiphop festivalil Elvas, mis oli definitely kogemus omaette. Päris kehv kämpingumajake oli meil sel aastal, aga sellest hoolimata sai päris palju magatud ja üsna vähe lava ees töllerdatud. Millegipärast oli eelmine aasta kuidagi... Elavam. Või põnevam. Või mida iganes. Kahju just pole, et käidud sai, aga suurem aur kulus naabrite külalistele teed juhatades, Leeni õunu ja tomateid hävitades ja üritades suures majas tasuta peldikusse hiilida. No ausalt: mis ajast WC terve euroka maksma on hakanud?? See oli omal ajal peaaegu kuusteist krooni, selle eest juba sai asju! Chalice oli tore. Üks ilusamaid hetki minu selle-aastasest festarist. Lihtsalt nii hingeline ja armas ja ilus ja... Rrrhhh.
Üldse on tempo kuidagi päris kiireks läinud viimasel ajal. Eriti seoses selle suvelõpukaga, mille me eile Võsul korraldasime. Ütleme nii, et algus oli oodatust ilusam ja lõpp oli ilusast valgusaastate kaugusel. Aga ma olen nüüdseks oma viha juba nii palju välja elanud, et võin öelda ainult: ma olen täiesti ametlikult ja täiesti kindlalt lõpetanud oma professionaalse kaine juhi karjääri. Ja parem oleks, kui ma enam kunagi-kunagi ei peaks kell kolm öösel ärkama oma autos, külmast praktiliselt kondiks jäätununa, ja avastama, et mingi suvaline jorss üritab mu autosse sisse murda. Ma ei taha sellest isegi rääkida. It was a nice evening and a disastrous night.
Üldiselt olen ma täiega rahul, et me Notsuga nüüd kahekesi kodus oleme jälle. Täna on ainsad aktiivsed asjad, millega me hakkama oleme saanud, kaks kuuvalgel tehtud jalutuskäiku ja tass hommikukohvi. Ja ma olen selle üle uhke. Sest mina olen ikkagi juba vana ja ma tõesti ei jaksa enam pidevalt tempos püsida.
Ma ei tea, kuidas suurem üldsus seda teeb, aga ma tunnen, et minu haprale närvisüsteemile ei sobi koidikul lõppevad peod, autoaknaid lakkuvad purjus inimesed ja täiesti suvalised ootamatused, mis mind millegipärast igal sammul varitsevad. Ma tahan stabiilsust ja rahu ja graafikuid ja reaalseid kokkuleppeid, millest kinni peetakse. Jah, ma olen pensionär. Aga see hullumeelne elustiil tekitab minus tahtmise nutta ja erakuks hakata. Ma kaalun praegugi veel täiesti tõsiselt mõlemat varianti.
Mina ei tea, mis hetkel ma absoluutselt enam ühtki meie sotsiaalset üritust ei nautinud, aga aina teravamalt tunnen ma, et parema meelega vaataksin ma kodus Doctor Who vanu osi ja ei hakkaks üldse pingutamagi. Ma lihtsalt ei saa seda positiivset emotsiooni, mida kõik teised näivad nautivat. Minul on ainult tühjus. Tühjus ja tüdimus ja enesehaletsus. Ma ei mäleta enam, millal ma viimati mõne peo või väljaskäimise tõeliselt positiivse noodiga lõpetasin. Ilmselt see millalgi ikka oli, hetkel lihtsalt üldse ei meenu.
Ja et kõik selge oleks: ma pole isegi kuri ega vihane. Lihtsalt natuke pettunud ja väga väsinud ja veidi kurb. Millal sai alkoholist see ainuke liim, mis kõike kinni hoiab? Sest ma ei näe, et ilma jookideta enam üldse midagi toimuks. Ever. Ja minu arust on see kirjeldamatult hale.
No comments:
Post a Comment