Ma mõtlesin sulle jälle sel ööl. Mida muud mul oma ajaga teha oligi? Taevas oli must ja tähti täis, Tema norskas mu kõrval... Ja mina ei saanud magada. Jälle. Aga ka selles pole midagi uut.
Ma mõtlesin sulle ja oleksin sel hetkel tahtnud sind nii väga puudutada. Kasvõi ainult oma sõnadega. Ning siin ma nüüd siis olen. Lootes, et mu sõnad leiavad su ühel hetkel ja saavad teha seda, milleni mina ei küüni. Puudutada, inspireerida, ravida.
Ma olin merest nii kaugel, kui öö laskus.. Ja kui rannikul süüdati tuled. Ma olin nii kaugel, kui kogu see ilu veepinnalt vastu peegeldus ning üle kõige hõljus sügisene udu ja muusika. See oli minu valik. Ma ei tahtnud minna. Ei tahtnud istuda selle kõige keskel ning mõelda. Seega jäin ma siia. Kõige rahulikumasse, igavamasse ja vähem inspireerivasse kohta, mille ma välja suutsin mõelda. Ning tõepoolest, ma ei mõelnud mitte millestki, ei avanud ühtki akent, ei praotanud ühtki ust.
Taaskord on sügis. Õhk on kolletuvate lehtede raskest lõhnast tulvil, pilved on vihmast rasked ja hommikud jõuavad kätte aina hiljem. Tõepoolest, varsti on jälle see aeg aastas. Ära mõista mind valesti, ma ootan väga neid rõskeid hommikuid, kus veel kannatab kohvitassiga rõdul istuda, aga paljajalu murul käia enam mitte. Minu meeltes on suvi lihtsalt see aeg, mis meid kõige enam ühendab. Soojad ilmad ja päike tekitasid minus millegipärast tunde, et sa oled kusagil siin. Minu lähedal. Suvi pettis ära mu rumala südame. Täpselt nii, nagu pimedus petab ära mu ekslikud meeled. Kõik näib nii palju lähemal. Kõik näib nii palju lihtsam. Ja kõik inimesed on pimeduses täpselt üht nägu.
Minu probleem on selles: tegelikult on mul võimatu kujutleda maailma, kus sind ei oleks. Aga täpselt sama võimatu tundub maailm, kus sa reaalselt eksisteerid. Tajutava, kuuldava, mõistetavana. Ma ei oska sind kaotada, aga ei oska ka tagasi võluda. Sa oled minu Schrödingeri kass. Ja mulle pakub lohutust juba puhtalt mõte sinust. Sa ei ole lõplikult kadunud, kuni ma sinust lahti ei lase. Ja ma ei suuda lasta sul minna.
Vahel kadestan ma sind. Ka mina tahaksin osata olla inimene, kes teiste peadest ja südametest sisse-välja hõljub, neid pidevalt kummitab ning kunagi maha ei jäta. Ma tahaksin osata seda maagiat, millega sa minu maailma puudutasid. Tahaksin osata täpselt samuti maailma mateeriasse oma märki põletada. Ka mina ihkan surematust.
Kui oleks veel suvi, vaataksin ma juba päikesetõusu. Aga praegu on hommik veel kaugel. Ma ei saa öelda, et oleksin selle pärast kurb.Mulle meeldib pimedus. Ja minu öö on nüüd natuke helgem, sest pühendades need sõnad sulle, saan ma taaskord kinnitada maailmale, et sa oled olemas. Ma olen sind jälle natuke reaalsemaks teinud. Ühel päeval kirjutan ma sulle Eiffeli tipust, ehk on siis see päev, mil me hüvasti jätame. Aga veel mitte. Veel mitte. Ole õnnelik, mu armas. Kus iganes sa ka ei oleks. Ole õnnelik.
No comments:
Post a Comment