Meresõitja

Ma käisin jälle üksi teatris. Ja lähen täna jälle :) Ma pean ütlema, et ülimõnus on niiviisi. Äkki peaks igaks kuuks paar sellist õhtut planeerima. Kuidagi mõnus mediteerimise tunne tuleb sisse. Muidugi, kui Rakvere Teater teeb oma kurikuulsat poole-hinna-kampaaniat, siis on asjad eriti hullud. No kuidagi ei saa alla kolme pileti osta :D Nii palju häid asju toimub lihtsalt.
Aga igatahes. Eile oli Meresõitja. Mmhmm. Rakvere väga tugev meespere oli suures osas laval. Ja ma pean ütlema, et selle etendusega mul mingit sügavat kontakti ei tekkinud. Ärge saage valesti aru, meeldis küll. Naerda sai ja puha, aga... See on vist üks neist lavastustest, kus mulle iga eraldiseisev osa meeldis oluliselt rohkem kui kõigi nende osade summa. 
Polnud vist ühtki näitlejat eile laval, kelle mängu ma poleks tõeliselt nautinud. Kõik oli justkui väga hästi. Minu lemmikud Erni ja Peeter olid ju siiski laval ja.. :D Nende mängu nautisingi ma kõige rohkem. Ma pole kindel, kas peaksin seda sõna siin kasutama, aga... Kuidagi orgaaniline, elav, usutav oli nende esitus(?). 
Ma olen valmis täiesti siiralt tunnistama, et asi võis olla taaskord minus endas. Jälle olin ma juba eelnevalt oma peas kujutlusi loonud, lavastanud, kirjutanud/kirjeldanud. Ma olin lihtsalt välja mõelnud samal teemal nii erineva asja, et reaalsus tundus juba kuidagi.. vale. Serves me right. Ma ikka ei tohi lasta endal neid väikeseid kirjeldavaid nupukesi teatri kodulehelt lugeda :D Võimatu on pärast nö "õigesse asja" sisse elada. 
Nii. Nüüd ma olen saanud oma mure hingelt ära rääkida. Positiivsest küljest: soovitan vaatama minna küll. Ma tegelikult tahaksin seda lavastust isegi korra veel näha. Sest ma tõesti-tõesti tahaksin näha, kuidas teeb mr Lockharti Üllar Saaremäe. Mul on tunne, et tema nägemus sellest rollist võib minu omaga rohkem kokku minna. Mitte, et Toomas Suuman poleks hea olnud. Oli küll. Aga minu jaoks ei läinud ta selle rolliga päris nii kaugele, kui oleks võinud. Või ma ei teagi. Kes olen mina, et midagi öelda. Minu jaoks oli see lihtsalt selline.. Ei liha ega kala. Ma oleksin tahtnud midagi rohkemat, midagi jõulisemat, midagi... Ilmselt on lihtsalt väga raske mängida miljonite aastate vanust kedagit nii, et ei oleks nagu tsirkus, aga ei oleks "meh" ka. 
Kes tüüris eelmise lõigu ajal sujuvalt tagasi negatiivsele teemale? :D Siiralt: ma alati naudin Rakvere Teatri etendusi ja seegi polnud erinev. Minu lemmikteatril on meeletult tugev trupp ja ma olen alati õnnelik, kui saan neid oma asja tegemas näha. Seega, mina maksin küll ainult poole tavapileti hinnast, aga olen täitsa rahul, et see investeering tehtud sai. Kui ma nüüd kuidagi suudaksin välja mõelda, kuidas teada saada, millal Üllar Saaremäe kaasa lööb, siis ma läheksin ühe korra veel. Kasvõi täisraha eest :D 
Üks asi vaid: ma ei tea, kas asi on hooaja alguses või mis, aga paratamatult oleks tahtnud võtta mingi nööri ja kogu selle asja veidi kindlamalt kokku köita. Veidi kaootiline mulje jäi. Olen ma liiga kriitiline? Kahtlemata. Aga selline ma kord juba olen. Tähenärija. 
Mina nägin eile lootusetust. Oskamatust. Abitust. Vooluga kaasaminekut. Ja lõpuks, kui enam midagi üle ei jäänud, ainult luuserile omast pea ees lainetesse hüppamist, tulgu mis tuleb. Sest kui kõik on juba läinud, kui sulle on neoonvalguses säravate tähtedega silme ette kirjutatud, kui tühine ja raisatud su elu on, siis pole enam midagi karta. Või tegelikult on küll, aga oma meeleheites ja abituses leiad sa äkitselt ühe ajahetke vältel mõõtmatu koguse hüsteerilist julgust. Sest mis on siis kõige hullem, mis juhtuda saab. Ja äkki läheb kõik veel hästi... 
Ma nägin armastust. Lootust. Hoolimist. Unistusi, mis kunagi millekski enamaks ei saanudki, aga olid siiski helged ja ilusad puhtalt sellepärast, et nad olid unistused. Ma nägin uusi võimalusi, mida anti, võeti, raisati ja ignoreeriti. 
Elu. Pagana keeruline on see. Keeruline ja hoomamatu. Kuidas siis elada seda piiratud aega nii, et see poleks raisatud, kui iga väike päev on justkui kullakaaluga, aga kaob nii ruttu? Ja äkitselt sa avastad, et ignoreerides päevi, oled sa järsku unustanud märgata ka kuid ja aastaid... Millal on juba liiga hilja? Ja millal on täiesti kindel, et sa oled ainult luuser?
Need olid minu mõtted. Ja see oli see, mida mina nägin. Aga ma annan teile midagi veidi teistsugust sellel teemal. SIIN on üks Virumaa Teataja artikkel selle lavastuse teemal. Hoopis teistsugune ja kahtlemata palju diibim nägemus. Leidke siis nende kahe vahel mingi kesktee :D