Käisime täna Rakvere linnuses Hamletit vaatamas. Ausalt öeldes ei ole ma siiani veel välja mõelnud, kas mulle üldiselt see tükk meeldis või ei, korraldus ajas mõtted hoopis muudele radadele ning etenduse juurde tagasi need enam õieti ei jõudnudki.
Rakvere linnuse kapiitlisaal ei ole märkimisväärselt suur. Aga sinna on topitud märkimisväärselt palju istekohti. Kohe nii palju, et pingiridade vahel ei mahu õieti liikuma, terve reatäis inimesi on kleepunud üksteise külge ja vaesed viimased peavad võtma suurest hunnikust klapp-tooli ja istuma sellega vahekäigus. Nii palju, kui seda vahekäiku üldse on. Kohad on nummerdamata ka, et ikka eriti palju segadust ja närvilisust oleks. Noh, et kas peaks end pressima läbi selle olematu rea, et jõuda teise otsa ja siis avastada, et keegi hoiab kohta oma veel saabumata vanaemale või on parem mitte riskida. Ajas ikka närvi küll.
Ma oskan etendusest tegelikult välja tuua ainult Üllar Saaremäe, kes oma rolliga natuke isegi üllatas. Ja seda positiivses võtmes. Ta tõesti mängis hästi. Aga ma pean ütlema, et täielikult nautida ma tema mängu ei suutnud. Lihtsalt selline kretinism, et ma saan aru küll, et teatris on kõik suhteline ja 80-aastane võib mängida teismelist või 21-aastane pensionäri, aga mind nad ei veennud. Epp Eespäev, Üllar Saaremäe ja Indrek Saar on minu silmale kõik täpselt üheealised (ma isegi ei viitsi praegu nende tegelikke vanuseid kusagilt kontrollida) ja seega ei moodusta nad minu jaoks kombot Hamlet-ema-onu, vaid pigem mingi natuke vildaka armukolmnurga. Või midagi sellist.
Üldse, ma ei tahagi etendusest tegelikult eriti rääkida, sest see ei jätnud mulle sugugi nii tugevat muljet kui korraldus või trupp või lae all lendav suvaline tuvi. Lihtsalt ei olnud. Seda midagit. Polnud keemiat ega põnevust ega pinget. Ainult laval vehklev Saaremäe tõmbas vahepeal pilgu paekivist müüridelt endale :)
Mõte liikus hoopis sinna, et... Millal sai kultuurist Eestis mingi suvaline perpetuum mobile, mille pidev liikumine ja mutrikeste töö on olulisem kui produkt või eesmärk? Millal unustati ära, et kellele seda tööd TEGELIKULT tehakse? Et tavaline inimene on kohe see kõige viimane, palju tähtsamad on kultuurimajade juhatajad ja kultuurikorraldajad ja mingid nõunikud ja mingid... Kes iganes. Peaasi, et mutrikestel oleks palk ja kabinet ja hunnik paberit, mida templitega täita, aga see, milleks neid pabereid määritakse, on kõige kõrvalisem asi üldse.
Ma saan aru, muidugi ei saa teha ainult seda, mida publik nõuab. Natuke tuleb ikka endale ka teha. Et oleks põnev ja oleks hea ja oleks väljakutset. Jah. Aga kui suveetendused on järjest sellised, kus ma ei näe laval mitte mingit rõõmu sellest asjast, mida tehakse; kui ma ei näe mitte midagi sellist, millega ma kuidagigi viitsiksin/oskaksin/tahaksin suhtestuda; kui kogu värgil on juures ainult selline kergelt hapukas rahalõhn, siis... Milleks?
Mul on tunne, et viimasel ajal itsitab kogu see kultuurikaader lihtsalt suitsuruumis pihku, kui mõni teatrikriitik või blogija või ajakirjanik või keegi kusagil sõna võtab ja hakkab rääkima, kui sügavat sisu ja põnevaid metafoore ta ikka mingitest lavastustest avastas. Mul hakkab tekkima tunne, ja vabandage, kui ma olen olnud aeglane ja saan viimasena aru, et minu üle naerdakse. Ma hakkan aru saama, et ei ole enam juba tükk aega mingit sügavamat sisu, ei ole peidetud metafoore ega suurt kunsti. Ongi see, mida ma näen. Keiser on alasti. Ja kui see keiser peab minu kahekümne euro nimel mulle tunnikese või paar mingit komejanti mängima, siis saagu nii. Tore, kui ma sellest veel mingi sügava filosoofilise mõtte välja loen ja pärast teistele ka räägin.
Kogu see suur kultuur ongi mingi tavainimesele hoomamatu masinavärk, mis raginal muudkui edasi töötab, hoolimata sellest, kas too tavainimene tahab või ei. Kusagil on mingid mutrikesed, kes peavad oma palga välja teenima ja kabinetti õigustama. See, et meie väikeses linnas tegelikult midagi ei toimu, on täiesti kõrvaline. Või noh, kusagil on mingi väntorelifestival ja keegi teeb linnavalitsuse sööklas noortebändide päeva, aga see ei puuduta enam mind. Las olla see söökla tühi, mutrike võib laubalt higi pühkida ja end õlale patsutada: kolm kuud rasket tööd on möödas, kes oleks arvanud, et Eestist on nii raske leida väntorelit mängivaid mehi.
Kas minu üle naerdakse? Ma arvan küll. Kusagil on mingid mutrikesed, keda üldse ei huvita, et mul pole suvel mitte midagi muud teha, kui sõpradega looduses õlut libistada. Või et ma sõidan igal nädalal Tallinnasse või Tartusse, et omale tegevust leida. Sest ainus, mis meie väikeses linnas veel üldse millegi kultuurilisega tegeleb, on teater. Aga teater suvel puhkab. Kui paar haltuurat välja arvata, aga see on juba puhas äraelamine, mitte meelelahutus ega kultuur ega kunst ega midagi muud. Teatriinimese lapsed tahavad ju suvel ka jäätist.
Ja see kõik on arusaadav. Raha tuleb teenida, ega külmetav kunstnik ei taha ju keegi olla. Aga kurb on. Et mutrikesed ragistavad, süsteem töötab, masinavärk liigub aina suurematel tuuridel, aga nagu poliitikagi, ei ole sellel lihtinimesega midagi pistmist. Ja mutrikestel jääb veel õigust ülegi. Keegi alles eelmisel teisipäeval ütles, et väntorel on sitaks lahe. Ja täna kuulsin peale etendust ka, et keegi kiitis. See tuvi seal lae all olla ülihästi sümboliseerinud kolmanda maailmasõja tulekut tänapäeva majanduskriisi taustal ja poliitikute võimetust selle suhtes midagi teha. Jube sügav tükk olla olnud.
Ma kardan tegelikult väga, et ma jään lolliks. Et keisri peened riided ainult minule nähtamatud on. Et ma ei sobigi äkki nii kõrget kunsti vaatama. Ja ma plaksutasin kümme minutit järjest nii, et käed on valusad. Jube diip värk oli.
No comments:
Post a Comment