The storm is breaking

Ärkasin hommikul üles täielikku maailma lõppu.
No meil on tõsiselt meeter lund välisukse taga, 
Autod ei paista hangest välja
Ja tänav pole sahka näinud eilsest päevast saadik.
Muidugi ei läinud me tööle.
Daaahh.

Oh jahhh...
Ja ma NII ootasin tänast teoreetilist Revolveri konsat...
See pidi nii oosom olema.
Ja Leeniga pidime enne Bamboos teed luristama ja värki...
Ma suure kurbuse ja kahetsusega ütlen, 
Et ma tõesti ei usu, 
Et ma täna siit üldse kuhugi liigun.
Ma ei näe köögiaknast pmst autotki, 
Rääkimata sellest, 
Et ma oleks piisavalt hull, 
Et end autoni murda ja siis hakata linna poole suruma.
Not gonna happen, praeguse seisuga.
Deeeem.

Aga päeva eredama hetkena
Jagan ma teiega oma surematult veatut muusikamaitset, 
Sest on päev nr 14 ja:

A song that no one would expect you to love

Ma kahtlen, et ma kedagi šokeerida suudan nüüd...

Mmmm...

Mis on siis ootamatu lugu, millest inimesed ei usuks, 

Et see mulle meeldib?

Errrhhh.

On alles pähkel.

Vaatame, vaatame.

Noh, andke teada, kes on siis šokeeritud nüüd? :D
Kahtlen siiski, et õnnestus kellelgi karp lahti ehmatada :D