Raise your glass to absent-minded friends!

Have you ever smiled for too long, 

'Til you're aching...

Have you ever laughed 'til you cried, 

'Til your heart was breaking?

Viimasel ajal nii teema laul, 

Et sellest nagu õigem ei saagi olla.

Kui kella ühest saab kell kaks, siis kell kolm

Ja tõeline aeg on kell pool viis...

Kui viimastest jookidest saavad veel ühed joogid

Ja viimasest loost saab järgmine ja järgmine ja järgmine...

Why do you love me?

Why do you love me?

Why do you love me,

It's driving me crazy! 

Ja ma ei julge uskuda.

Endiselt.

Enam?

Lihtsalt...

Kõik head sõnad on alati vürtsitatud

Väikese iroonia või naeruga.

Ja ikkagi usaldan ma ennast kõigist kõige rohkem, 

Isegi kui ma usaldan neile terve oma maailma

Ja terve oma südame.

Mida kõike pean ma tegema?
Õigeid sõnu ma ei oska valida.
Kas sa sellest aru siis ei saa
Et sind vajan. 

Ma olen lihtsalt hästi-hästi väsinud.

Ja täna, 10.12.2010 oli ametlikult see päev, 

Mil ma lihtsalt istusin seal, 

Kerges unehämus, aga samas nii erksana, 

Nii haigelt õnneliku ja rahulolevana...

Ja mõtlesin:

Mille PAGANA PÄRAST ma neid siis ikkagi nii väga armastan??

Unustuste usku aga kui sa mäletad, 
siis su juurde tulen läbi sügise kui lumemarjamaa... 

Ja teadmine on see, et...

Vahel ei saa sellist asja küsida lihtsalt.

See on üks neist, mis lihtsalt on, 

Milles ei saa kahelda

Ja mida ei saa salata.

Nad on lihtsalt nii omad.

Ja omal kummalisel, natuke häirival kombel

Väga armsad ja head.

Isegi kui ma neis vahel sügavalt kahtlen.

Ma olen endas lihtsalt nii kindel.

Ma ju ütlesin, et usaldan end üle kõigi :)

Take me down to the Paradise City, 

Where the grass is green...   

Ja nüüd lähen ma lõpuks magama.

Ja magan end korralikult välja.

Ja siis vaatame kõiki neid muid plaane.

Ma pean ütlema, et oli õige liigutus täna välja minna.

Ma olin nii haigelt, hullumeelselt, uskumatult

Õnnelik lihtsalt, et kodust välja sain.

Ja nii palju teadmist jõudis minuni.

Head ööd!