Mul on praegu sajas erinevas variatsioonis värinad.
Kofeiinivärinad, mis algavad pealaest
Ja panevad kõik närvilõpmed vibreerima
Ning füüsilisest tööst tingitud lihasspasmid.
Ma olen igatpidi ergas ja ärgas ja valmis minema.
Kui oleks, kuhu minna.
Ma olen lihtsalt nii väsinud sellest draamast, draamast, draamast.
Ilmselgelt olen ma ka ise pärinud hea portsu neid
Dramaatilisi geene, aga ma ei tea...
Tahaks, et oleks mõned tunnidki vaikust ja rahu
Ja et kõrvad saaksid veidigi puhkust.
Päriselt.
Sellepärast mulle Võsul meeldiski.
Seal võis nädal aega järjest olla nii,
Et ei pidanud kellelegi silmagi vaatama,
Suhtlemisest ja kuulamisest rääkimata.
Te ei kujuta ettegi.
Aga siin on teile tänase päeva lugu.
A song you used to love but now hate.
No ma ei saa üle sellest vihkamise sõnast.
Ja kuidas ma saaksin vihata muusikat,
Mida ma kunagi armastanud olen?
Jah, mingid lood seostuvad nii tugevate emotsioonidega,
Et neid hiljem kuulata on nagu vanade haavade lahtikiskumine.
Praktiliselt võimatu ja ei tahaks küll.
Aga muusika pole inimene, keda mingil hetkel vihkama võiks hakata :)
Et see ülesanne on võimatu minu jaoks,
Tuleb asjale taas loominguliselt läheneda.
Panen siia siis lihtsalt ühe unustatud lemmiku.
Siit see tuleb:
No comments:
Post a Comment