Psycho...

Ärkasin öösel jutupomina peale üles.
See olin ma ise.
Kusjuures, päris huvitavat juttu rääkisin ka.
Või, ma ei teagi, 
Milline osa sellest jutust oli veel uni
Ja milline reaalne algav vaimuhaigus, 
Aga tuleb välja, 
Et ma tegelen öösiti kellelegi aru pähe panemisega :D
Ühesõnaga, leban seal, 
Poolunes veel, kuulen oma häält, 
Aga seda välja lülitada ei oska...
Või ma ei teagi, mis see oli.
Kummaline.


♥ ♥ ♥


Ma tahan juba oma mööblit.
Tahan oma toa korda saada, 
Et ennast raamatukuhjade ja läpakaga sinna lukustada
Ja et mul oleks LÕPUKS jälle oma ruum, 
Koht kuhu minna ja kus olla ja mis oleks minu.
Ma ei suuda enam kaua nii.
Kogu mu elu lebab prügikottides õdede toas, 
Magan elutoa diivanil, 
Mingit privaatsust, mitte mingit kohta enda laadimiseks.
Eile, kui ma tõsiselt vihastasin, 
Võtsin läpaka, läksin oma tühja tuppa
Ja lebotasin keset põrandat lihtsalt.
Ikkagi oma.
Ja rahu tuli väga kiiresti tagasi.
Ma ei saa nii elada, kui mul pole oma ruumi.
Kui kõik, mis mul on, kõik, mis ma teen, 
On kõigile vaatamiseks pidevalt väljas.
Ma tahan seinu ja lukustatavat ust,
Et ennast maailma eest vahel ära peita.
Ma ei suuda päevast päeva 24h teiste inimestega suhelda.
Eile avastasin.
Kui maja on rahvast täis, 
Siis minus lihtsalt kasvab ja kasvab see pinge...
Et eilne konflikt oli paratamatu, isegi kui see oli asjatu.
Ma ei suuda 24h seltskondlik ja sotsiaalne olla.
Ma tahan oma elu ja privaatsust tagasi.
Juhe on koos.