Mul on sitt iseloom.

Kuidas ma ei salli, 
Kui ma tunnen, et pean ennast seletama.
Tõsiselt.
Aga samas, ma olen tõsiselt häiritud ka.

♥ ♥ ♥

Nagu mis mõttes, 
Et minust lihtsalt sõidetakse üle?
Et mul pole oma asjade üle enam mingit kontrolli?
Et sa küsid küll, aga samas olen ma juba kohustatud?
Küsid küll, aga ma ei tohi ikkagi EI öelda.
Sest TEGELIKULT sa juba tead ja tahad.
Ja TEGELIKULT ma juba PEAN.
Ma ei kannata selliseid asju.
Minust on vist liiga palju üle sõidetud, 
Aga ma olen ikka väga tundlik selles osas.
Et minu asjad peavad minu omad olema, 
Et mul on õigus öelda EI ja mitte anda, mitte lubada.
See on peaaegu eluliselt tähtis.
Ja ma absoluutselt ei salli, 
Kui mulle selle peale hakatakse mingeid silte külge pookima.
Et see teeb mind automaatselt mingiks...
Bitchiks? Isekaks? Enesekeskseks?
Oi, see ajab mind eriti vihale.
Ühesõnaga...
Milleks ÜLDSE küsida siis?
Kui ma juba nagunii kohustatud olen, 
Siis marsi mu ellu lihtsalt sisse ja võta.
Võta kohe kõik, mida tahad.
Sest ma pean ju nagunii. PEAN ütlema JAH.
Sest muidu, ohhohhooo, kus ma saan alles nimetusi.
Ma vihkan sildistamist ja vihkan seda, 
Kui mul on tunne, et mul pole asjde üle kontrolli.
Ma ei taha enam kunagi olla positsioonis, 
Kus mul pole mingit sõnaõigust.
Ma ei taha olla nurka surutud.
Ma ei käitu kunagi tsiviliseeritult, 
Kui mind nurka suruda.
Ma tahan lihtsalt oma õigusi.
Ja kui sa neist nagunbii üle sõidad, 
Siis ära seda mulle vähemalt nina alla hõõru.
Ära hakka mind küsimisega üldse mõnitamagi.
Sul on ka õigused, muidugi.
Ja ma tean, et mul on sitt iseloom.
Ja ma olen BITCH.
Eriti viimasel ajal, 
Kui ma actually endast pidama olen hakanud.
Ma polegi enam jalamatt?
Ohh, tähendab, BITCH.
Näete, miks sildistamisemängus pole võimalik võita?
Ma lihtsalt ei saa võita.
Ja ma ei tahagi enam.
Nagunii on halvasti.