Mõtteid lumisest Tartust

Viis ringi raskete esemetega neljandale korrusele.
Kohutav tuisk, tuul, lumest umbes tänavad.
Kaks infarktiohtlikku olukorda :D


Aga kõike kroonis siiski mõnus kinoskäik Leeniga,
Valik kahe George'i filmi vahel, 
Mis pani kohe päevale ilusa aluse ja lõpuks
Mehed, kes jõllitasid kitsesid,
Mis tekitas kummalisi, natuke sürreaalseid mõtteid.

♥ ♥ ♥

Sinu fantaasiad on Sulle sama ehtsad
Kui meile meie reaalsus.
Tõde on see, et tõde pole. 
Ja see, mida nad meile tõe pähe pähe määrivad, 
On Nende Reaalsus.
Not better.
Not worse.
Aga nende oma.
Me teeme ise oma maailma. Oma elu. Me teeme iseennast.
Ja me kõik otsime seda. Iseennast siis.
Meeleheitlikult, kirglikult, pühendunult.
Me tahame teada, kes kurat see Mina siis on.
Kas ta tegelikult meeldiks meile.
Kas teda saab äkki muuta?
Ja kõige hullem on see näriv hirm, 
Et otsimise ajal oleme me selle Mina just tegelikult ära kaotanudki.
Hirm, et mida rohkem me otsime, seda vähem on lootust leida.
Iha olla eriline. Olla parem. Iha seda 
Kogu Neetud Maailmale korraga ja igaveseks tõestada.

Mina isiklikult usun, et olen see, mis mu elus hetkel on.
Olen see laul, mis mind hetkel kummitab.
Olen meloodia ja sõnad.
Ma olen toit, mida täna sõin, 
Sõnad, mida rääkisin ja mõtted, mida mõtlesin.
Olen inimesed, kellega end olen ümbritsenud.
Ma olen koht, mida hetkel nimetan oma koduks
Ja unistused, mida ei julge endalegi sõnastada.

Ma olengi juba MINA. Ever changing. Ever improving.
Ja homme algab kõik uuesti. Puhas leht. Uus algus.

♥ ♥ ♥

Mulle meeldivad raamatud. Mulle meeldib paber. Meeldib tint.
Raamatud. Filmid. Teater. 
Reaalne Jäneseurg, kust Alice Imedemaale sattus.
Emotsionaalsed teejuhid kohtadesse, 
Kuhu me omapäi kunagi ei satuks.
Ja ma olen sõltuvuses.
Sõltuvuses paberist, tindist, filmilindist
Ja neist väikestest läikivatest ketastest, 
Mis on emotsioone sama täis topitud, 
Kui McDonaldsi burger E-aineid ja rasva.
Mulle eluliselt vajalik doos puhast emotsiooni.
Ma vajan neid rohkem ja rohkem ja rohkem, 
Et tunda end õnnelikuna.
Nagu narkootikum.
Nagu alkohol.
Nagu toit.
Mul on vaja neid sõnu, meloodiaid, teatud lugusid...
Et olla õnnelik. Olla terviklik.
Et muuta reaalsust.
Ja et tunda emotsioone, 
Mis tekitavad minus nii naeruse tunde, et tahaks nutta. 

Ja vajadus seda kõike omada ja kokku osta...
Tähendab tegelikult vaid vajadust hoida seda kõike piisavalt lähedal.
Omada, et tarbida igal vajalikult hetkel.
Omada, et kindlustada seda uut doosi.
Omada, et hoida eemal võõrutusnähte.
Reaalsus on pohmell.

♥ ♥ ♥

Hea päev. Liiga palju lund.
Aga kojusõit oli mõnusalt aeglane ja pikk.
Palju mõtteid.
Tartus on alati mõnus :)
Isegi siis, kui tänavad on lumest paksud
Ja jalad saabastes läbimärjad :)