Oma päevade jooksul Ida-Euroopas oleme me teinud mitmeid olulisi tähelepanekuid. Inimeste, kohtade ja reisinippide kohta. Lugege ja jätke meelde. Aga ärge unustage võtta kogu seda juttu väikese huumoriteraga :)
1. Ikla piiripunktist edasi muutuvad kõik liikluseeskirjad täiesti soovituslikuks. Kaherealisest teest teha neljarealine? Vabalt. Ülekäigurajad? Mis need veel on? Rumeenias on asulast viiekümnega läbisõitmine nõrkuse märk. Ega seal kiirus naljalt alla 90 ei kukugi.
2. Rumeenias on kõik teenindajad sügavalt depressiivsed. Asi võib olla Dracula läheduses ja muus sellises, aga nad kõik näevad välja nii, nagu hakkaksid nad kohe nutma.
3. Ma soovitan kõigil loomakaitsjatel absoluutselt vältida Rumeenias liikumist. Te tulete tagasi autotäie loomadega. Ilmselt rendite veel järelkärugi. Kui sõita autoga veel läbi Poola ja Ungari ka, tuleb rentida rekka.
4. Ungari on täielik Suzuki paradiis. Ma pole kusagil näinud nii palju Swifte, kui seal. Me sulandusime ideaalselt sisse. Iga viies auto oli Swift. Iga kuues oli SX4.
5. Poola on riik, mis ajab isegi GPS-il juhtme kokku. Inimestest rääkimata. Kõige raskem osa igast lõunassesuunduvast autoreisist.
6. Välismaa numbrimärk on mõnel pool lausa nagu diplomaatiline puutumatus. Politseinikud väldivad sinuga suhtlemist nagu tuld. Kõik teised peeti kinni dokumentide kontrolliks või puhumiseks või milleks iganes, aga meid suunati blokaadist mööda :D
7.Siin idas on kohalik toit ilma eranditeta üsna rammus ja õline ja toitev. Grillitud Camembert, rasvased lihakastmed, erinevad põnevad pelmeeni-laadsed asjandused, külluslikud šnitslid ja pannkoogid. Värske salat siin eriti hinnas ei ole. Keskmise prae juurde kuulub umbes grammine viilakas tomatit ja sama palju kurki. Paar erandit on olnud, aga ei midagi silmatorkavat. Selleks, et te ei teeks sama viga, mida Leeni teeb iga päev, soovitan ma soojalt orienteeruda portsude toitvuses hinna järgi. Mida odavam ports, seda lihtsamalt saab läbi. Minu rikas reisikaaslane ähvardab iga jumala eine lõpus laua alla oksendada :D
8. Autost fotode tegemine ei ole eriti lihtne. Ärge jätke kogu pildistamist ainult sõidule. Tõestuseks võin esitada terve posu uduseid võsafotosid ning vildaka horisondiga põlluvaateid.
9. Wifi olemasolu ei tähenda tegelikult kasutatavat internetti. Paljudes kohtades tähendab see, et läheduses asuvaid raadiovõrke on võimalik tuvastada. Lihtsalt nendega pole midagi peale hakata.
10. Enne reisi lae alla nii palju Top Geari ja MasteChefi, kui su arvuti kanda suudab. Uskuge, enamik õhtuid on meil kulunud neid kahte sarja vaadates. Hea meelelahutus ja hariv ka :D
11. Kohalike arusaam suveniiridest on üldiselt hunnikute kaupa värvilisi plastmänguasju otse Hiinast, kõvasti punutud korve ja muud mööblit, üldiselt kõike sellist värvilist ja põnevat, mida näiteks Maxima ja Grossi pood Eestis odava raha eest müüvad. Koju suveniiride ostmine on raske töö ning nõuab pühendumist.
12. Sa hakkad reisi jooksul oma reisikaaslasi vihkama. Eriti, kui te olete pidevalt kahekesi, ööbite pidevalt samas toas, samas voodis ning jagate omavahel nii bensiini- kui restoraniarveid. Siis on hea, kui üks ei ole parandamatu trennijänku, mägironija, aktivist ning rahakunn (nagu Leeni) ja teine parandamatu laiskvorst, unekott, "issand-ma-tulin-just-sellest-künkast-üles-ma-suren-miks-meie-tuba-peab-kolmandal-korrusel-olema-kus-on-lift" sorti inimene ja vaene sugulane (nagu mina).
13. Ma olen peaaegu kindel, et Rumeenias võib igaüks avalikes ruumides suitsu ette lükata. Ja rumeenlased tunnevad end ebamugavalt, kui neid seepeale šokeeritult jõllitada. Järeleproovitud. Meie jaoks ikka jube harjumatu, kui sa üritad parajasti oma Vampiiri Meheau nautida ja kõrvallauas kolm inimest kimuvad.
14. Transylvaanias on paljud asjad vampiiriteemalised. Näiteks vein, mis on Dracula-nimeline ja juustuga täidetud hakkpihv, mille nimi on Vampiiri Meheau (Vampire's Manhood).
15. Kui mujal soovitan ma soojalt ööbimine ette bookida, et hindades kindel olla ja katuses ka, siis Rumeenias pole see tegelikult vajalik, sest iga teine maja on pansion. Lihtsalt vaata, mis ilusam tundub. Ja Ungaris ei ole seda maja ilmselt üldse olemas, mille sa bukkinud oled. Seega: ära näe vaeva.
Jul 1, 2013
Kuidas meile Ungari sugugi meeldima ei hakanud
Meil ikka sugugi siin Ungaris ei vea :D Kui eile oli meil lihtsalt selline natuke shady ja kahtlane hostel, siis täna läks asi päris hulluks:
Startisime Budapestist kella üheteistkümne paiku. Siofoki leidmine ei olnud keeruline, see asub ju Budapestist vaid saja kilomeetri kaugusel. Aga James oli järjekordse ataki üle elanud, meie hosteli aadressi ta ei tunnistanud ning juhtis meid süüdimatult kellegi koduväravasse. Võttis ikka korralikult arutamist, uurimist ja tibake õnne, et õige maja kätte leida. Eriti sellepärast, et ei enne maja, pärast maja ega maja küljes polnud ühtki silti. Parkisime auto, ma jätsin Leeni valvesse, sest parkla oli tasuline, ja tegin suure ringi ümber maja.
Kõik uksed olid lukus, kõik aknad olid tolmused, seintelt rippusid praktiliselt ämblikuvõrgud alla. Täielik kummitusloss. Ja ei mingit märki hostelist. Istusime kohe korraliku veerandtunni autos, ise üsna kohkunud, ja üritasime plaani välja mõelda. Kuidas on üldse võimalik, et hostelit, mis booking.comis täiesti üleval ja bronnitav on, reaalsuses ei eksisteeri?
Sõitsime ringi ümber kvartali, Leeni lappas mobiilist netti ning valisime omale miski ööbimise välja. Muidugi olime me ise lühinägelikud, et end korralikumalt kurssi ei viinud, aga noh... Hind, mida meie pidasime toahinnaks, oli tegelikult per lõust. Seega tublisti üle kahe korra üle meie talutava hinnataseme. Noneh. Ja siis veel turvaline paigake meie neljarattalisele sõbrale... See raha, mis me täna ööbimise ja parkimise eest välja köhisime, oleks pidanud meid vee peal hoidma järgmise nädala.
Vähemalt on meil hommikusöök. Ja auto on korralikult aias ning värava taga. Pole hotellist liiga kaugel ka. Ahjaa, hotellil pole oma parklat. Eks me siis jalutame paar korda päevas mööda ja piilume, et meie armas reisikaaslane ikka alles oleks :)
Ja internet on siin ka nii kohutav, et... Kui siiani oleme igasuguste levialadega kuidagi hakkama saanud, siis siin on kuuekorruselise hotelli peale ilmselt üks kodukasutuseks mõeldud ruuter, sest wifit saab rahuldavalt kasutada alles peale keskööd. Varasematel kellaaegadel saab heal juhul paar minutit mõne lehe laadimist oodata, enne kui jälle võrgust välja visatakse. Mul on frustratsioon :D
Kuidagi on, jah, nii läinud, et Ungariga seoses pole meil mingeid väga sooje muljeid. Tahaks Rumeeniasse tagasi. Päriselt, meie mõlema süda jäi vist sinna :) Üritame hetkel välja mõelda, mis edasi saab. Ei tahaks veel koju tagasi, aga asjaolud on veidi mõtlemapanevad. Kas tõesti peaks koju nutuseid sõnumeid saatma hakkama?
Naljakas, et Rumeenia, millesse me enne reisi algust suure ettevaatusega suhtusime, osutus nii-nii toredaks riigiks, aga Ungari... Vist on asi paaris kehvemas kogemuses, aga... Suhtumine on meil juba selline veidi negatiivne. Kuigi suuremalt jaolt me lihtsalt naerame oma olukorra üle. No mida siin muud ikka teha... :D
Startisime Budapestist kella üheteistkümne paiku. Siofoki leidmine ei olnud keeruline, see asub ju Budapestist vaid saja kilomeetri kaugusel. Aga James oli järjekordse ataki üle elanud, meie hosteli aadressi ta ei tunnistanud ning juhtis meid süüdimatult kellegi koduväravasse. Võttis ikka korralikult arutamist, uurimist ja tibake õnne, et õige maja kätte leida. Eriti sellepärast, et ei enne maja, pärast maja ega maja küljes polnud ühtki silti. Parkisime auto, ma jätsin Leeni valvesse, sest parkla oli tasuline, ja tegin suure ringi ümber maja.
Kõik uksed olid lukus, kõik aknad olid tolmused, seintelt rippusid praktiliselt ämblikuvõrgud alla. Täielik kummitusloss. Ja ei mingit märki hostelist. Istusime kohe korraliku veerandtunni autos, ise üsna kohkunud, ja üritasime plaani välja mõelda. Kuidas on üldse võimalik, et hostelit, mis booking.comis täiesti üleval ja bronnitav on, reaalsuses ei eksisteeri?
Sõitsime ringi ümber kvartali, Leeni lappas mobiilist netti ning valisime omale miski ööbimise välja. Muidugi olime me ise lühinägelikud, et end korralikumalt kurssi ei viinud, aga noh... Hind, mida meie pidasime toahinnaks, oli tegelikult per lõust. Seega tublisti üle kahe korra üle meie talutava hinnataseme. Noneh. Ja siis veel turvaline paigake meie neljarattalisele sõbrale... See raha, mis me täna ööbimise ja parkimise eest välja köhisime, oleks pidanud meid vee peal hoidma järgmise nädala.
Vähemalt on meil hommikusöök. Ja auto on korralikult aias ning värava taga. Pole hotellist liiga kaugel ka. Ahjaa, hotellil pole oma parklat. Eks me siis jalutame paar korda päevas mööda ja piilume, et meie armas reisikaaslane ikka alles oleks :)
Ja internet on siin ka nii kohutav, et... Kui siiani oleme igasuguste levialadega kuidagi hakkama saanud, siis siin on kuuekorruselise hotelli peale ilmselt üks kodukasutuseks mõeldud ruuter, sest wifit saab rahuldavalt kasutada alles peale keskööd. Varasematel kellaaegadel saab heal juhul paar minutit mõne lehe laadimist oodata, enne kui jälle võrgust välja visatakse. Mul on frustratsioon :D
Kuidagi on, jah, nii läinud, et Ungariga seoses pole meil mingeid väga sooje muljeid. Tahaks Rumeeniasse tagasi. Päriselt, meie mõlema süda jäi vist sinna :) Üritame hetkel välja mõelda, mis edasi saab. Ei tahaks veel koju tagasi, aga asjaolud on veidi mõtlemapanevad. Kas tõesti peaks koju nutuseid sõnumeid saatma hakkama?
Naljakas, et Rumeenia, millesse me enne reisi algust suure ettevaatusega suhtusime, osutus nii-nii toredaks riigiks, aga Ungari... Vist on asi paaris kehvemas kogemuses, aga... Suhtumine on meil juba selline veidi negatiivne. Kuigi suuremalt jaolt me lihtsalt naerame oma olukorra üle. No mida siin muud ikka teha... :D
Jun 30, 2013
Budapest ja muud rõõmud
Las ma ütlen teile: hommikusöök on majutusasutuses ikka üks tore asi. Isegi kui see koosneb kohvist, mahlast, hunnikust saiast ja paarist vorstist. Ikkagi mõnus. Nii oli eile. See väike hotell, kus me olime ja omal margi täiesti maha tegime. Või no, eks see piinlik moment oli peamiselt ikka minu süü :)
Kui ma eelmises postituses kurtsin, kuidas mu reserveering kaduma oli läinud, siis tegelikult selgus, et ma olin süüdimatult bronninud toa täpselt kuu aega hilisemaks. Et siis juuni asemel juuliks. Geenius. Nad seletasid meile ikka VÄGA rahulikult ja aeglaselt, miks meie booking kadunud oli :D Selliste meeldivate naeratuste saatel, et sa saad ise ka aru, milline ohmu sa ikka oled.
Igatahes liikusime eile edasi. Rumeenia-Ungari piiri ületamine oli taaskord käkitegu. Ma kujutasin ikka ette järjekordi, auto läbiotsimist, mingitki bürokraatiat, millest pärast põnevaid lugusid pajatada ja oma läbielamistest rääkida... Aga ei midagi. Puhas õndsus. Näitad korraks passi, autodokumente ei taha keegi näha, ja põrutad aga edasi.
Me nägime umbes poolsada kilomeetrit enne piiri Rumeenia maantee ääres kaht hüljatud kutsikat. Nad olid veel teisel pool teed ka, mõte ei töötanud piisavalt kiiresti, sõitsime neist mööda, aga siis hakkas hing vaevama. Lauspäikeses, kaks tibatillukest koerakest... Mis neist saab? Siiani on paha tunne, aga me ei suutnud ausaltöeldes mitte ühegi hea plaaniga lagedale tulla. Võtta nad endaga kaasa? Aga kuhu? Koju? Kas neid üle piiri saakski? Kus on Rumeenias aga varjupaigad või loomakaitsjad? Pole aimugi... Vett meil ka polnud, toidust rääkimata. Polekski meil midagi nende abistamiseks teha olnud, ma kardan. Lihtsalt... Nõme. Vastik.
Hetkel lebotame Budapesti servas hostelis, mis on esimene öömaja kõigi meie reiside jooksul, kus ma end siiralt ebamugavalt ja ebaturvaliselt tunnen. Retseptsiooni siin pole, võti tuli automaadist ja läheb postkasti. Üht koristajat nägime eile õhtul, aga see oli ka kõik. Auto seisab maja ees, tupiktänava lõpus, meie tuba on poolkeldrikorrusel, akna ees vaid õhuke kardin. Öösel oli esiteks tunne nagu akvaariumis: igaüks võib sisse kiigata, isegi rulood ei saa ette tõmmata. Auto pärast oli ka pidev mure. Ja toauksel on väike jääklaasist ruuduke, mis registreerib kenasti ära iga liikumise koridoris, sest seal on liikumisanduritega valgustid. Ei ole mugav.
Kõige hullem hetk oli öösel kella poole kahe paiku: olin just sügavamalt magama jäänud, kui väljas autoalarm üürgama kukkus. Nii, oli esimene mõte, nüüd on autol klaasid läinud, hea, kui põlema pole pandud... Tirisin pusa selga ja tormasin õue. Ilmselt läks paar karva ka peas halliks, aga õnneks ei üüranud minu auto. Istus vaikselt just seal, kuhu ma ta jätsin. Oo rõõmu.
Nüüd on plaanis kolmveerand tunni pärast Siofoki startida, et veeta mõned päevad Balatoni järve ääres. Ma ei kujuta ette, kuidas see hostel seal välja näeb, nimi on sel igatahes Party Hostel, seega peaks korralikult pidu saama :D Eks ma siis raporteerin, kuidas meil läheb. Seal peaks ka reisi viimased plaanid selguma: kas lähme festarile või mitte, kas suunduda Austriasse, Tšehhi või Slovakkiasse... Mis me selle viimase jupiga teeme? Hääletus toimub lähipäevil :)
Kui ma eelmises postituses kurtsin, kuidas mu reserveering kaduma oli läinud, siis tegelikult selgus, et ma olin süüdimatult bronninud toa täpselt kuu aega hilisemaks. Et siis juuni asemel juuliks. Geenius. Nad seletasid meile ikka VÄGA rahulikult ja aeglaselt, miks meie booking kadunud oli :D Selliste meeldivate naeratuste saatel, et sa saad ise ka aru, milline ohmu sa ikka oled.
Igatahes liikusime eile edasi. Rumeenia-Ungari piiri ületamine oli taaskord käkitegu. Ma kujutasin ikka ette järjekordi, auto läbiotsimist, mingitki bürokraatiat, millest pärast põnevaid lugusid pajatada ja oma läbielamistest rääkida... Aga ei midagi. Puhas õndsus. Näitad korraks passi, autodokumente ei taha keegi näha, ja põrutad aga edasi.
Me nägime umbes poolsada kilomeetrit enne piiri Rumeenia maantee ääres kaht hüljatud kutsikat. Nad olid veel teisel pool teed ka, mõte ei töötanud piisavalt kiiresti, sõitsime neist mööda, aga siis hakkas hing vaevama. Lauspäikeses, kaks tibatillukest koerakest... Mis neist saab? Siiani on paha tunne, aga me ei suutnud ausaltöeldes mitte ühegi hea plaaniga lagedale tulla. Võtta nad endaga kaasa? Aga kuhu? Koju? Kas neid üle piiri saakski? Kus on Rumeenias aga varjupaigad või loomakaitsjad? Pole aimugi... Vett meil ka polnud, toidust rääkimata. Polekski meil midagi nende abistamiseks teha olnud, ma kardan. Lihtsalt... Nõme. Vastik.
Hetkel lebotame Budapesti servas hostelis, mis on esimene öömaja kõigi meie reiside jooksul, kus ma end siiralt ebamugavalt ja ebaturvaliselt tunnen. Retseptsiooni siin pole, võti tuli automaadist ja läheb postkasti. Üht koristajat nägime eile õhtul, aga see oli ka kõik. Auto seisab maja ees, tupiktänava lõpus, meie tuba on poolkeldrikorrusel, akna ees vaid õhuke kardin. Öösel oli esiteks tunne nagu akvaariumis: igaüks võib sisse kiigata, isegi rulood ei saa ette tõmmata. Auto pärast oli ka pidev mure. Ja toauksel on väike jääklaasist ruuduke, mis registreerib kenasti ära iga liikumise koridoris, sest seal on liikumisanduritega valgustid. Ei ole mugav.
Kõige hullem hetk oli öösel kella poole kahe paiku: olin just sügavamalt magama jäänud, kui väljas autoalarm üürgama kukkus. Nii, oli esimene mõte, nüüd on autol klaasid läinud, hea, kui põlema pole pandud... Tirisin pusa selga ja tormasin õue. Ilmselt läks paar karva ka peas halliks, aga õnneks ei üüranud minu auto. Istus vaikselt just seal, kuhu ma ta jätsin. Oo rõõmu.
Nüüd on plaanis kolmveerand tunni pärast Siofoki startida, et veeta mõned päevad Balatoni järve ääres. Ma ei kujuta ette, kuidas see hostel seal välja näeb, nimi on sel igatahes Party Hostel, seega peaks korralikult pidu saama :D Eks ma siis raporteerin, kuidas meil läheb. Seal peaks ka reisi viimased plaanid selguma: kas lähme festarile või mitte, kas suunduda Austriasse, Tšehhi või Slovakkiasse... Mis me selle viimase jupiga teeme? Hääletus toimub lähipäevil :)
Jun 29, 2013
Mu elus on uus armastus
Meil on täna läbinisti vägev päev olnud. Väga tegus, aga väga edukas ja absoluutselt elevust täis :)
Täna sai meil Branis hosteli aeg otsa. Hommikul pakkisime kotid, ütlesime omanikule hüvasti, saime kaasa viimased nõuanded ja juhised ning asusime teele. Teada oli, et tänasega me veel Rumeeniaga lõpparvet ei tee. Esimene sihtmärk oli hoopis Transfagarasani maantee, 7C, kus sõitmine on olnud aastaid minu suureks-suureks unistuseks. Selle leidmine oli tegelikult üllatavalt lihtne. Pool maanteest oli uppunud täiesti uskumatult tihedasse uttu, seega: kurve sai nautida küll, aga vaateid mitte. Õnneks oli teine pool päikeseline ja armas, sealt sain oma tõelise adrenaliinilaksu kätte. Ma ütlen: ma ei armasta midagi rohkem, kui seda teed. See oli selline emotsioon, selline elevus, selline puhas sõidurõõm... Waahhh! Teel saime kõhud sooja toitu täis, ostsime omale mõned põnevad näksid kaasa, vahtisime suveniire, Leeni ostis emale vaasi ja... Aga kõik see kahvatus nende kurvide kõrval. Ma ütlen ausalt, see maantee muudab vist küll iga inimese maailmas autofänniks :D Aitäh reisivihjete eest, Top Gear! :D
Edasi suundusime Caransebes'se. Eile bukkisime siin ööbimise, täna tuli see ainult üles leida :D Mis oli paberil muide palju lihtsam kui reaalsuses. Me oleksime vist pool igavikku linnas ringi müdistanud, kui ma kogemata üht tillukest puust viita puuvõra varjus poleks märganud. Ja oligi õige koht. Millegipärast polnud meie reserveering küll booking.com-i kaudu nendeni jõudnud, aga tuba meile eraldati. Ja veel milline! Rõdu, rätikutest väänatud luiged, vaba wifi ja kinnine hoov auto jaoks :) Väga stiilne. Pluss: esimest ja ilmselt ainsat korda sel reisil on meil toa hinnas ka hommikusöök. Ootame põnevusega, seda on netis päris kiidetud :)
Homme jätame aga tõesti Rumeeniaga hüvasti, meid ootab veel üks vahepeatus, enne kui me ülehomme Balatoni järve ääres maandume ja loodetavasti natuke rannapuhkust nautida saame. Päris põnev! tahaks küll juba kusagile rannale pikali visata, end korraks järvevette kasta ning kokteile libistada :)
Mul on igatahes siiralt kahju Rumeeniat maha jätta. See riik meeldib mulle väga-väga. Ilus loodus, kenad inimesed, kõrged mäed, põnevad teed, palju hobuseid ja koeri ja kasse ja lambaid ja... :D Mulle meeldib siin tegelikult kõik. RAUDSELT minu lemmik-sihtkohtade TOP 3-s. Madeira ja Itaalia järel. Kui keegi plaanib kunagi siia reisida, siis öelge mulle ka: ma tulen raudselt kaasa. Ma võin isegi paar kasulikku soovitust vastu pakkuda :)
Pilte ka:
Täna sai meil Branis hosteli aeg otsa. Hommikul pakkisime kotid, ütlesime omanikule hüvasti, saime kaasa viimased nõuanded ja juhised ning asusime teele. Teada oli, et tänasega me veel Rumeeniaga lõpparvet ei tee. Esimene sihtmärk oli hoopis Transfagarasani maantee, 7C, kus sõitmine on olnud aastaid minu suureks-suureks unistuseks. Selle leidmine oli tegelikult üllatavalt lihtne. Pool maanteest oli uppunud täiesti uskumatult tihedasse uttu, seega: kurve sai nautida küll, aga vaateid mitte. Õnneks oli teine pool päikeseline ja armas, sealt sain oma tõelise adrenaliinilaksu kätte. Ma ütlen: ma ei armasta midagi rohkem, kui seda teed. See oli selline emotsioon, selline elevus, selline puhas sõidurõõm... Waahhh! Teel saime kõhud sooja toitu täis, ostsime omale mõned põnevad näksid kaasa, vahtisime suveniire, Leeni ostis emale vaasi ja... Aga kõik see kahvatus nende kurvide kõrval. Ma ütlen ausalt, see maantee muudab vist küll iga inimese maailmas autofänniks :D Aitäh reisivihjete eest, Top Gear! :D
Edasi suundusime Caransebes'se. Eile bukkisime siin ööbimise, täna tuli see ainult üles leida :D Mis oli paberil muide palju lihtsam kui reaalsuses. Me oleksime vist pool igavikku linnas ringi müdistanud, kui ma kogemata üht tillukest puust viita puuvõra varjus poleks märganud. Ja oligi õige koht. Millegipärast polnud meie reserveering küll booking.com-i kaudu nendeni jõudnud, aga tuba meile eraldati. Ja veel milline! Rõdu, rätikutest väänatud luiged, vaba wifi ja kinnine hoov auto jaoks :) Väga stiilne. Pluss: esimest ja ilmselt ainsat korda sel reisil on meil toa hinnas ka hommikusöök. Ootame põnevusega, seda on netis päris kiidetud :)
Homme jätame aga tõesti Rumeeniaga hüvasti, meid ootab veel üks vahepeatus, enne kui me ülehomme Balatoni järve ääres maandume ja loodetavasti natuke rannapuhkust nautida saame. Päris põnev! tahaks küll juba kusagile rannale pikali visata, end korraks järvevette kasta ning kokteile libistada :)
Mul on igatahes siiralt kahju Rumeeniat maha jätta. See riik meeldib mulle väga-väga. Ilus loodus, kenad inimesed, kõrged mäed, põnevad teed, palju hobuseid ja koeri ja kasse ja lambaid ja... :D Mulle meeldib siin tegelikult kõik. RAUDSELT minu lemmik-sihtkohtade TOP 3-s. Madeira ja Itaalia järel. Kui keegi plaanib kunagi siia reisida, siis öelge mulle ka: ma tulen raudselt kaasa. Ma võin isegi paar kasulikku soovitust vastu pakkuda :)
Pilte ka:
Jun 27, 2013
Uudiseid Euroopast
Nii-nii. Tegelikult tahtsin juba eile siia veidi midagi kirjutada, aga uni tuli enne peale. Mis me siis viimaste päevade jooksul teinud oleme? Siin on teile lühike update:
Esmaspäev algas üsna meeleolukalt. Kui ma lõpuks oma hüsteerilise koera maha olin jätnud ja liikuma sain, võtsin suuna Suislepale. Kohalejõudes olin ma kofeiinipuudusest kokku kukkumas, seega kiire kohvipaus Leeni juures. Tema ema teeb endiselt maailma parimaid lihapirukaid, mmmmm. Kella üheteist paiku hakkasime sõitma, tegime Valgas kiire poepausi ja olimegi juba Lätis. Läti ja Leedu läksidki kuidagi kiiresti, ainus helgem hetk oli meie väike piknik veidi pärast Leedu piiri. Laotasime aga maantee serva teki maha, mugisime maasikaid ja pirukaid, Leeni astus naftaloiku, tema üle naermine tekitas järgmiseks tunniks tegevust.
Poola algas ilusti. Loodus oli vaheldusrikkam kui Baltikumis ja teed olid ka kuidagi mõnusamad. Ega me veel ei teadnud ka, millesse me end mässime. Poolas meil ööbimist polnud, seega... Kui pimedaks läks ja väsimus peale tuli, pidasime lihtsalt ühes Statoilis kinni, parkisime end rekkade ja teiste väsinud reisiliste vahele ära ja nautisime oma luksuslikku Swifti-kujulist hotellituba. Öösel kell kaks korraldas üks seltskond veel kiire räpipeo ka, kõva muusika ja lõbusad inimesed ja.. Aga üldiselt oli täitsa normaalne, kuigi jalad jäid natuke kangeks ja pakkide tõttu ei saanud istmeid korralikult alla lasta.
Kell kuus hommikul olime juba stardivalmis ja liikusime edasi. Siit, muide, tuleb meie reisi kõige raskem päev. Kuna peale meie on reisil ka James, meie pool-usaldusväärne gps, siis sõltub meie heaolu paljuski tema vaimsest tervisest. Ja 25. juuni oli ilmselgelt Jamesi jaoks raske päev. Mis tähendas rasket päeva meile. Põhimõtteliselt oli plaan sõita võimalikult otse läbi Poola, vahtida teel Tatraid, läbida Slovakkia ja Ungari, et 26. juuniks olla Rumeenias oma hostelis.
No praktiliselt terve 25. juuni veetsime me Poola tillukestel külateedel, metsades ja läbisime üht ülikummalist marsruuti, mille mõte vist ainult Jamesile selge oli. Püüdsime leida koha, kus süüa, aga teele ei jäänud miskit mõistlikku, ainus lootus oli Poolast võimalikult kiiresti minema saada. Seega: jätsime jooksvalt plaanist välja Tatrad, suundusime kõige otsemat võimalikku teed pidi Slovakkiasse. Slovakkias sai tehtud ainult kiire bensiinipeatus, mäed olid üsna vaimustavad, aga selleks ajaks olid mõtted juba öise magamiskorralduse juures. Andsime Jamesile ülesande leida meile hostel. Või ükskõik mis, kus oleks katus ja voodi. Ma ei tea, kui vanad kaardid meie reisijuhil kasutada on, aga esimene variant oli kellegi garaažikompleks, teine aga mahajäetud lobudik. Noh... Polnud hea algus. Süüa polnud me ka veel saanud. Liikusime edasi Ungarisse, lootuses, et asjad seal paremad on.
Ungaris juhatas James meid kellegi koduväravasse. Ehk oleks suure palumise peale meile isegi koht kusagil diivanil eraldatud, aga igal juhul ei olnud see mingi ametlik ööbimispaik. Noneh, jälle edasi. Kell jõudis lõpuks juba sinnamaale, et kõik asjalikumad toidukohad juba kinni olid. Kella kümne ajal avastasime siiski ühe Mäki, kust sai eluks nii vajalikku kiirtoitu. Ja suures vihas ning meeleheites põrutasime me siis edasi otse Rumeenia peale. Kella kaheteistkümneks olime me piiril, aga otsustasime, et ööbida on turvalisem ikka Ungaris, mitte Rumeenias. Lükkasime piiriületuse hommikuks ja parkisime oma Swift hotelli ühe baari parklasse. Meil on, muide, ka telk kaasas, aga millise pimeda maantee äärde sa ikka telki hakkad üles panema, kindlam on siis juba autos magada. Öösel läks küll jubedalt külmaks, aga oma mõned tunnid suutsime me siiski magada ka.
Hommikul kell kuus juba ületasime piiri ja võtsime suuna oma hostelile. See oli nagu helge valguskiir meie raskes elus :D Teadmine, et kusagil ootab meid voodi ja pesuvõimalus ja katus ja... :D Seda on raske kirjeldada, kui väga me seda ootasime. Mäed on Rumeenias maagilised, ma armastan seda maad nii väga. Kaunid külakesed, suured tõusud ja laskumised, vägevad kurvilised teed... Rrrhhhh. Ma pean ütlema, et olen isegi üllatunud, kui väga ma Rumeeniat fännan. Raudselt üks mu lemmikuid kõigist meie reisisihtkohtadest :)
Tänu sellele, et meil on kaks autojuhti ja üks auto, läks liikumine üsna edumeelselt. Meil Leeniga on muidugi üsna erinev arusaam minu auto käigusüsteemist ja õigest pöörete hulgast :D Ma kohe ei saa vaikselt kõrval istuda, kui ta roolis on, kuigi ma saan aru, et ajan ta sellega hulluks :D
Kella kolmeks olime lõpuks Branis. Muidugi ei saanud James meile hosteli leidmist lihtsaks teha, sundides meid kolm korda ümber õige maja sõitma, vaene Leeni sai pool infarkti, kui ta mu autot pidi mingites ulmelistes kohtades ringi keerama. Aga meil vedas. Lõpuks leidsime me ise õige paiga, neil on isegi eraldi parkimine tagahoovis, mis on mõnus ja turvaline. Nüüd on Mu armas Sookie üle öö tolles kenas lilledesse uppuvas aias lebotanud ja saab ka lõpuks natuke pidurikettaid puhata. Me oleme kõik ikka väga tublid olnud.
Suutsime õhtul isegi kiire jalutuskäigu teha, kuigi mul on kahepäevasest autos passimisest jalad nii paistes, et need näevad välja nagu kaks õhupalli. Saime sooja toitu, skoorisime mõned kohalikud õlled ja... Ja magame siiani :D Ega me täna polegi veel voodist välja saanud, ausalt öeldes. Nii hea on ausate linade vahel pikali olla :D
Siiski-siiski, täna on plaanis veel paari söögikoha avastamine, lähem tutvumine Brani lossiga, mis meile muide aknast kätte paistab ja... Üldse tahaks rahulikult võtta, et homme olla valmis ajalooliseks rallimiseks mööda Transfagarasani maanteed. Ma olen väga elevil sellest :D Leeni ähvardab küll pigem kusagil teeservas liguneda sel ajal, kui mina sõidan, aga ju ta maha rahuneb :D
Üldiselt oleme me oma elukohaga ka väga rahul. Need pansionaadi omanikud on tohutult sõbralik rahvas, jagavad meiega oma vihmavarje ja oleks vist isegi kottide tassimisel abiks olnud, kui me sellele veidigi vihjanud oleksime :)
Tervitan teid Rumeeniast, mu armsad, ja siin on teile ka paar pildikest:
Esmaspäev algas üsna meeleolukalt. Kui ma lõpuks oma hüsteerilise koera maha olin jätnud ja liikuma sain, võtsin suuna Suislepale. Kohalejõudes olin ma kofeiinipuudusest kokku kukkumas, seega kiire kohvipaus Leeni juures. Tema ema teeb endiselt maailma parimaid lihapirukaid, mmmmm. Kella üheteist paiku hakkasime sõitma, tegime Valgas kiire poepausi ja olimegi juba Lätis. Läti ja Leedu läksidki kuidagi kiiresti, ainus helgem hetk oli meie väike piknik veidi pärast Leedu piiri. Laotasime aga maantee serva teki maha, mugisime maasikaid ja pirukaid, Leeni astus naftaloiku, tema üle naermine tekitas järgmiseks tunniks tegevust.
Poola algas ilusti. Loodus oli vaheldusrikkam kui Baltikumis ja teed olid ka kuidagi mõnusamad. Ega me veel ei teadnud ka, millesse me end mässime. Poolas meil ööbimist polnud, seega... Kui pimedaks läks ja väsimus peale tuli, pidasime lihtsalt ühes Statoilis kinni, parkisime end rekkade ja teiste väsinud reisiliste vahele ära ja nautisime oma luksuslikku Swifti-kujulist hotellituba. Öösel kell kaks korraldas üks seltskond veel kiire räpipeo ka, kõva muusika ja lõbusad inimesed ja.. Aga üldiselt oli täitsa normaalne, kuigi jalad jäid natuke kangeks ja pakkide tõttu ei saanud istmeid korralikult alla lasta.
Kell kuus hommikul olime juba stardivalmis ja liikusime edasi. Siit, muide, tuleb meie reisi kõige raskem päev. Kuna peale meie on reisil ka James, meie pool-usaldusväärne gps, siis sõltub meie heaolu paljuski tema vaimsest tervisest. Ja 25. juuni oli ilmselgelt Jamesi jaoks raske päev. Mis tähendas rasket päeva meile. Põhimõtteliselt oli plaan sõita võimalikult otse läbi Poola, vahtida teel Tatraid, läbida Slovakkia ja Ungari, et 26. juuniks olla Rumeenias oma hostelis.
No praktiliselt terve 25. juuni veetsime me Poola tillukestel külateedel, metsades ja läbisime üht ülikummalist marsruuti, mille mõte vist ainult Jamesile selge oli. Püüdsime leida koha, kus süüa, aga teele ei jäänud miskit mõistlikku, ainus lootus oli Poolast võimalikult kiiresti minema saada. Seega: jätsime jooksvalt plaanist välja Tatrad, suundusime kõige otsemat võimalikku teed pidi Slovakkiasse. Slovakkias sai tehtud ainult kiire bensiinipeatus, mäed olid üsna vaimustavad, aga selleks ajaks olid mõtted juba öise magamiskorralduse juures. Andsime Jamesile ülesande leida meile hostel. Või ükskõik mis, kus oleks katus ja voodi. Ma ei tea, kui vanad kaardid meie reisijuhil kasutada on, aga esimene variant oli kellegi garaažikompleks, teine aga mahajäetud lobudik. Noh... Polnud hea algus. Süüa polnud me ka veel saanud. Liikusime edasi Ungarisse, lootuses, et asjad seal paremad on.
Ungaris juhatas James meid kellegi koduväravasse. Ehk oleks suure palumise peale meile isegi koht kusagil diivanil eraldatud, aga igal juhul ei olnud see mingi ametlik ööbimispaik. Noneh, jälle edasi. Kell jõudis lõpuks juba sinnamaale, et kõik asjalikumad toidukohad juba kinni olid. Kella kümne ajal avastasime siiski ühe Mäki, kust sai eluks nii vajalikku kiirtoitu. Ja suures vihas ning meeleheites põrutasime me siis edasi otse Rumeenia peale. Kella kaheteistkümneks olime me piiril, aga otsustasime, et ööbida on turvalisem ikka Ungaris, mitte Rumeenias. Lükkasime piiriületuse hommikuks ja parkisime oma Swift hotelli ühe baari parklasse. Meil on, muide, ka telk kaasas, aga millise pimeda maantee äärde sa ikka telki hakkad üles panema, kindlam on siis juba autos magada. Öösel läks küll jubedalt külmaks, aga oma mõned tunnid suutsime me siiski magada ka.
Hommikul kell kuus juba ületasime piiri ja võtsime suuna oma hostelile. See oli nagu helge valguskiir meie raskes elus :D Teadmine, et kusagil ootab meid voodi ja pesuvõimalus ja katus ja... :D Seda on raske kirjeldada, kui väga me seda ootasime. Mäed on Rumeenias maagilised, ma armastan seda maad nii väga. Kaunid külakesed, suured tõusud ja laskumised, vägevad kurvilised teed... Rrrhhhh. Ma pean ütlema, et olen isegi üllatunud, kui väga ma Rumeeniat fännan. Raudselt üks mu lemmikuid kõigist meie reisisihtkohtadest :)
Tänu sellele, et meil on kaks autojuhti ja üks auto, läks liikumine üsna edumeelselt. Meil Leeniga on muidugi üsna erinev arusaam minu auto käigusüsteemist ja õigest pöörete hulgast :D Ma kohe ei saa vaikselt kõrval istuda, kui ta roolis on, kuigi ma saan aru, et ajan ta sellega hulluks :D
Kella kolmeks olime lõpuks Branis. Muidugi ei saanud James meile hosteli leidmist lihtsaks teha, sundides meid kolm korda ümber õige maja sõitma, vaene Leeni sai pool infarkti, kui ta mu autot pidi mingites ulmelistes kohtades ringi keerama. Aga meil vedas. Lõpuks leidsime me ise õige paiga, neil on isegi eraldi parkimine tagahoovis, mis on mõnus ja turvaline. Nüüd on Mu armas Sookie üle öö tolles kenas lilledesse uppuvas aias lebotanud ja saab ka lõpuks natuke pidurikettaid puhata. Me oleme kõik ikka väga tublid olnud.
Suutsime õhtul isegi kiire jalutuskäigu teha, kuigi mul on kahepäevasest autos passimisest jalad nii paistes, et need näevad välja nagu kaks õhupalli. Saime sooja toitu, skoorisime mõned kohalikud õlled ja... Ja magame siiani :D Ega me täna polegi veel voodist välja saanud, ausalt öeldes. Nii hea on ausate linade vahel pikali olla :D
Siiski-siiski, täna on plaanis veel paari söögikoha avastamine, lähem tutvumine Brani lossiga, mis meile muide aknast kätte paistab ja... Üldse tahaks rahulikult võtta, et homme olla valmis ajalooliseks rallimiseks mööda Transfagarasani maanteed. Ma olen väga elevil sellest :D Leeni ähvardab küll pigem kusagil teeservas liguneda sel ajal, kui mina sõidan, aga ju ta maha rahuneb :D
Üldiselt oleme me oma elukohaga ka väga rahul. Need pansionaadi omanikud on tohutult sõbralik rahvas, jagavad meiega oma vihmavarje ja oleks vist isegi kottide tassimisel abiks olnud, kui me sellele veidigi vihjanud oleksime :)
Tervitan teid Rumeeniast, mu armsad, ja siin on teile ka paar pildikest:
 |
| Leeni Brani vihmas :) Vihmavari on hostelist laenatud |
 |
| Meie öömaja |
 |
| Kitty hungry. Give food to kitty. |
 |
| Piknik Leedus |
 |
| Kusagil Poola avarustes |
 |
Jun 24, 2013
Viimased tunnid veel...
Tõsiselt, veel viimased poolteist tundi, enne kui ma kodust sõitma hakkan, siis otsin kusagilt lõuna-eesti avarustest üles Leeni ja... Me olemegi läinud. Põhimõtteliselt.
Ausalt, mul pole isegi mingit reisiärevust hetkel sees. Ma põdesin kõik selle ärevuse osa umbes nädal tagasi ära juba. Hetkel on lihtsalt selline väike segadus, sest oma koera kõrvalt on praktiliselt võimatu pakkida, ja koristada pole ma ka nii palju saanud, kui ma lootsin. No meie laisk notsu lihtsalt saab hüsteerika-ataki jalamaid, kui ma üritan midagi kummalist teha. Näiteks asju kotti panna. Seega olen ma teinud poolteist päeva salapakkimist, st iga kord, kui ma reisikotist möödun, pillan paar asjakest sisse. Mis tähendab, et mul puudub absoluutselt igasugune ülevaade sellest, kus mul miski on. Esimesed päevad saavad keerulised olema.
Üldiselt on mõnus. Tee on keedetud, enamus värke on kotis... Ainult autosse vedada kõik ja minema tõmmata. Aga sinnani on veel poolteist tundi. Seniks saab vaikselt mööda maja lonkida ja asju üle vaadata.
Et siis... Head reisi meile ja... Hoidke pilku siin ka, ma võtan kõik vajalikud kommunikatsioonivahendid kaasa, et teid kõigega kursis hoida. Kui teil veab, siis saate ehk mõned fotodki juba :D
Ausalt, mul pole isegi mingit reisiärevust hetkel sees. Ma põdesin kõik selle ärevuse osa umbes nädal tagasi ära juba. Hetkel on lihtsalt selline väike segadus, sest oma koera kõrvalt on praktiliselt võimatu pakkida, ja koristada pole ma ka nii palju saanud, kui ma lootsin. No meie laisk notsu lihtsalt saab hüsteerika-ataki jalamaid, kui ma üritan midagi kummalist teha. Näiteks asju kotti panna. Seega olen ma teinud poolteist päeva salapakkimist, st iga kord, kui ma reisikotist möödun, pillan paar asjakest sisse. Mis tähendab, et mul puudub absoluutselt igasugune ülevaade sellest, kus mul miski on. Esimesed päevad saavad keerulised olema.
Üldiselt on mõnus. Tee on keedetud, enamus värke on kotis... Ainult autosse vedada kõik ja minema tõmmata. Aga sinnani on veel poolteist tundi. Seniks saab vaikselt mööda maja lonkida ja asju üle vaadata.
Et siis... Head reisi meile ja... Hoidke pilku siin ka, ma võtan kõik vajalikud kommunikatsioonivahendid kaasa, et teid kõigega kursis hoida. Kui teil veab, siis saate ehk mõned fotodki juba :D
Jun 17, 2013
Nädal veel!!
Meie viimane nädal Eestis. isegi tiba vähem nüüd, sest 24. on plaanis hommikul vara sõitma hakata juba. Ja siis, ja siis... Siis on 18 päeva autotrippi mööda Slovakkiat, Ungarit, Rumeeniat, Austriat, Tšehhit... 18 päeva unustamatut reisi ja vabadust :) Ma olen nii elevil, et ei suuda peaaegu enam oodatagi. Alla nädala veel. Alla nädala.
Mul on kindlustusasjad aetud, auto läheb homme hooldusse, kuigi tema kasko katab ka euroopas igasugused ootamatused. Isegi kui kütus otsa saab :D Nimekirjad on koos, pesumasin töötab täistuuridel, veel mõned päevad on aega osta kokku desinfitseerivaid salvrätte ja päikesekreemi ja kummikuid ja peakatteid. Noh, et kõik pesad kaetud oleks :D
Ma kohe ei tea, mida teha, et see nädal võimalikult kiiresti läbi saaks. Ma tahaksin terve see seitse päeva magada ja ärgata otse esmaspäeva hommikus :D Sellest saab ajalooline reis, ma ütlen! Kaks tüdrukut ja tilluke auto reisivad mööda Euroopat ja korraldavad mürgleid. Või, noh, meid tundes, keegi ei saa aru isegi, et me saabunud oleme, aga paljud inimesed on natuke rikkamad. Eriti need, kes minu sabas kõnnivad, sest ma kaotan alati vähemalt veerandi oma reisi eelarvest kusagile ära. Tavaliselt pillan maha. Mõnikord koos rahakotiga isegi.
Muusikalist on paigas, iPod on laule täis laetud, Arti laenab mulle oma uut fotokat, kui ma ilusti palun... Kõik on kontrolli all. Kuna seekord on reis autoga ja ruumi ning võimalusi on, siis saab ka läpakas kaasa võetud. Seega, on suurem lootus juba reisi käigus kiireid ülevaateid saada :)
Ainult nädal veeeeeeell!!! :D
Mul on kindlustusasjad aetud, auto läheb homme hooldusse, kuigi tema kasko katab ka euroopas igasugused ootamatused. Isegi kui kütus otsa saab :D Nimekirjad on koos, pesumasin töötab täistuuridel, veel mõned päevad on aega osta kokku desinfitseerivaid salvrätte ja päikesekreemi ja kummikuid ja peakatteid. Noh, et kõik pesad kaetud oleks :D
Ma kohe ei tea, mida teha, et see nädal võimalikult kiiresti läbi saaks. Ma tahaksin terve see seitse päeva magada ja ärgata otse esmaspäeva hommikus :D Sellest saab ajalooline reis, ma ütlen! Kaks tüdrukut ja tilluke auto reisivad mööda Euroopat ja korraldavad mürgleid. Või, noh, meid tundes, keegi ei saa aru isegi, et me saabunud oleme, aga paljud inimesed on natuke rikkamad. Eriti need, kes minu sabas kõnnivad, sest ma kaotan alati vähemalt veerandi oma reisi eelarvest kusagile ära. Tavaliselt pillan maha. Mõnikord koos rahakotiga isegi.
Muusikalist on paigas, iPod on laule täis laetud, Arti laenab mulle oma uut fotokat, kui ma ilusti palun... Kõik on kontrolli all. Kuna seekord on reis autoga ja ruumi ning võimalusi on, siis saab ka läpakas kaasa võetud. Seega, on suurem lootus juba reisi käigus kiireid ülevaateid saada :)
Ainult nädal veeeeeeell!!! :D
Jun 14, 2013
Reisileeeee.... Aga kõik on jube keeruline :D
Võehhh. Nüüd on poolteist nädalat meie suure ida-euroopa autoreisini. Ja minu peas tundub see kõik endiselt kuude kaugusel :D Mis poleks probleem, kui ma ei tunneks pidevalt, et kõige jaoks on aega küll... Reisikindlustus, autole roheline kaart, pakitavate asjade nimekiri, autole hooldus ja kontroll enne nii pikka sõitu... Nüüd on kõik järgmise nädala peal hunnikus. Pluss veel üks kiire Tartu-tripp, üks teoreetiline sünnipäev, jaanipäev, Birgit ja koer Pärnusse paigutada, 23. õhtuks end Leeni juurde maale sättida ja... 24. juuni hommikul sõidame ära. Närv on ikka väga sees.
Loodame parimat. Sest selle suve reisist olen ma juba aastaid unistanud. Okei, ma kujutasin ette, et me jõuame Ukrainasse ka, Odessa ja Pääsupesa loss ja... :D Aga läks teisiti. Paar nädalat tagasi avastasime ühe laheda festari Ungaris, Austria piiri ääres, kus kolme päeva jooksul on laval nii 30stm kui Hurts ja... No otsus oli kindel :) Ukrainasse me ei jõua, aga Rumeeniasse küll, pluss rohkem tähelepanu Tatratele, Balatoni järvele ja muudele põnevustele. Suvitada saab ikka. Ja mina saan teha mitu-mitu ringi Transfagarasani(?) maanteel :D Minu unistus.
Nüüd tuleb ainult oodata, mida see kindlustusfirma minu asjadest arvab, kas roheline kaart ikka jõuab postkasti, millise reisikindlustuse ma endale saan... Pfff. RSA on ilmselt muidu tore firma ja nii, aga mind jubedalt häirib, et tundub, nagu neil poleks maamunal ühtki korralikku kontorit. Ma olen täna juba kaks kõnet teinud, nüüd ootan, et nad tagasi helistaksid... Ja ma leian, et see on NÕME. Ma tahan minna, istuda kellegi vastu maha ja asjad kohe ja kiirelt läbi arutada. Mitte rippuda telefoni otsas oma saja küsimusega. No ausalt. Kaalun siiski mõnd muud kindlustusfirmat, kuigi autol on RSA kindlustused ja siis oleks nagu mugav kõik ühes kohas teha...
Hetkel täidan iPodi hea muusikaga, kribin vaikselt varustusnimekirja ja mõtlen, kas oleks äkki ikka vaja veel omale ühed kummikud muretseda :D Mul on küll sada paari nunnusid kingakesi ja sandaale ja stilettosid, aga kui festaril on mudane ja märg, siis on mu ainus valik hetkel paljajalu olla. Mul ei ole mudase ilma jalavarje :D
Muudest teemadest ka: käisime eile Birxiga Vergi sadamakõrtsis söömas, õhtul oli filmikas veel... Tore päev, eriti see filmide osa. Ma olen maailma geniaalseim filmiguru :D Kolm nunnut ja natuke kummalist linateost, aga kõik väga head. Vergi sadam oli ka päris okei, rahvast oli, teenindajad olid kõik lahedad, kokast ettekandjani :D Ainult mõned väikesed punktikesed, mis oleks kogu asja VEEL lahedamaks teinud: ettekandjal võiks äkki mõni kena kleit olla või midagi nende väljaveninud dresside asemel, mis tal eile seljas olid. Minu pardifilee säravaimad tähed olid kartulid ja majoneesikaste. Mis on kurb. Part oli tiba tuim ja kogu toit kurvalt alamaitsestatud. Mõned ürdid ei tohiks ju üle jõu käia? Ja mu kamavahus olid nii külmunud jõhvikad, et hammastest käisid valujutid läbi :D No arenguruumi on veel. Saaks kenamini, stiilsemalt, sujuvamalt. Aga koht ise on kena ja kõhu saime me korralikult täis. Pluss tunnike päikest, merd ja vaikset olemist... Spetsiaalselt toidu pärast sinna kahtlemata ei läheks, aga kui tee mööda viiks, keeraks sisse küll :)
Muide, keda huvitavad, mis need jubehead filmid siis olid, mida me eile Birxiga maasikate, roosa veini ja hallitusjuustu juurde nautisime, siis siin nad on:
Soovitan soojalt! Peaksid kõigile peale minema :)
Täiendus: nüüd siis sain RSA-st kõne ka. Või no tegelikult kolm, sest vahepeal läksid mingid detailid kaduma :D Aga igal juhul on mul nüüd nii reisi- kui pagasikindlustus 18-ks päevaks. 28 eurot ja... Korras. Ma tegelikult ei teagi, palju mujal maksab, aga ma pole ka piisavalt asjalik, et uurida. Küll me Leeniga siis pärast võrdleme, kes parema diili sai :D Ja autole kehtib koos kaskoga ka üle-Euroopaline autoabi, st saagu bensiin otsa või purunegu rehv, keegi tuleb meid päästma :D Kohe kindlam tunne minna... Asjad vist liiguvad? :)
Loodame parimat. Sest selle suve reisist olen ma juba aastaid unistanud. Okei, ma kujutasin ette, et me jõuame Ukrainasse ka, Odessa ja Pääsupesa loss ja... :D Aga läks teisiti. Paar nädalat tagasi avastasime ühe laheda festari Ungaris, Austria piiri ääres, kus kolme päeva jooksul on laval nii 30stm kui Hurts ja... No otsus oli kindel :) Ukrainasse me ei jõua, aga Rumeeniasse küll, pluss rohkem tähelepanu Tatratele, Balatoni järvele ja muudele põnevustele. Suvitada saab ikka. Ja mina saan teha mitu-mitu ringi Transfagarasani(?) maanteel :D Minu unistus.
Nüüd tuleb ainult oodata, mida see kindlustusfirma minu asjadest arvab, kas roheline kaart ikka jõuab postkasti, millise reisikindlustuse ma endale saan... Pfff. RSA on ilmselt muidu tore firma ja nii, aga mind jubedalt häirib, et tundub, nagu neil poleks maamunal ühtki korralikku kontorit. Ma olen täna juba kaks kõnet teinud, nüüd ootan, et nad tagasi helistaksid... Ja ma leian, et see on NÕME. Ma tahan minna, istuda kellegi vastu maha ja asjad kohe ja kiirelt läbi arutada. Mitte rippuda telefoni otsas oma saja küsimusega. No ausalt. Kaalun siiski mõnd muud kindlustusfirmat, kuigi autol on RSA kindlustused ja siis oleks nagu mugav kõik ühes kohas teha...
Hetkel täidan iPodi hea muusikaga, kribin vaikselt varustusnimekirja ja mõtlen, kas oleks äkki ikka vaja veel omale ühed kummikud muretseda :D Mul on küll sada paari nunnusid kingakesi ja sandaale ja stilettosid, aga kui festaril on mudane ja märg, siis on mu ainus valik hetkel paljajalu olla. Mul ei ole mudase ilma jalavarje :D
Muudest teemadest ka: käisime eile Birxiga Vergi sadamakõrtsis söömas, õhtul oli filmikas veel... Tore päev, eriti see filmide osa. Ma olen maailma geniaalseim filmiguru :D Kolm nunnut ja natuke kummalist linateost, aga kõik väga head. Vergi sadam oli ka päris okei, rahvast oli, teenindajad olid kõik lahedad, kokast ettekandjani :D Ainult mõned väikesed punktikesed, mis oleks kogu asja VEEL lahedamaks teinud: ettekandjal võiks äkki mõni kena kleit olla või midagi nende väljaveninud dresside asemel, mis tal eile seljas olid. Minu pardifilee säravaimad tähed olid kartulid ja majoneesikaste. Mis on kurb. Part oli tiba tuim ja kogu toit kurvalt alamaitsestatud. Mõned ürdid ei tohiks ju üle jõu käia? Ja mu kamavahus olid nii külmunud jõhvikad, et hammastest käisid valujutid läbi :D No arenguruumi on veel. Saaks kenamini, stiilsemalt, sujuvamalt. Aga koht ise on kena ja kõhu saime me korralikult täis. Pluss tunnike päikest, merd ja vaikset olemist... Spetsiaalselt toidu pärast sinna kahtlemata ei läheks, aga kui tee mööda viiks, keeraks sisse küll :)
Muide, keda huvitavad, mis need jubehead filmid siis olid, mida me eile Birxiga maasikate, roosa veini ja hallitusjuustu juurde nautisime, siis siin nad on:
Soovitan soojalt! Peaksid kõigile peale minema :)
Täiendus: nüüd siis sain RSA-st kõne ka. Või no tegelikult kolm, sest vahepeal läksid mingid detailid kaduma :D Aga igal juhul on mul nüüd nii reisi- kui pagasikindlustus 18-ks päevaks. 28 eurot ja... Korras. Ma tegelikult ei teagi, palju mujal maksab, aga ma pole ka piisavalt asjalik, et uurida. Küll me Leeniga siis pärast võrdleme, kes parema diili sai :D Ja autole kehtib koos kaskoga ka üle-Euroopaline autoabi, st saagu bensiin otsa või purunegu rehv, keegi tuleb meid päästma :D Kohe kindlam tunne minna... Asjad vist liiguvad? :)
Jun 12, 2013
Meie elamusterohke päev. Ja õhtu. Ja öö.
Nüüd, kus Birxil puhkus on, oleme me notsuga ka kohe palju sotsiaalsemad. Noh, igasugused põnevad tegemised, mida Birgit meile planeerinud on.
Nädalavahetusel olime Tallinnas, kolm päeva koolitust Saku Suurhallis, Kristiina ootamatu haiguspuhang, päris palju kvaliteetaega sistadega :D Lahe. Polegi tükk aega ühegi inimesega nii pikalt koos olnud. Me oleme Trickyga muidu selline omaette tandem :D
Ja siis saabusime esmaspäeval koju, eile oli muruniitmise ja koduhoolduse päev, kuigi see hoolduse osa kestab praegugi veel. Me lihtsalt oleme sellised aegalse tempo vennad. Ja šoppama oleme me mitu korda jõudnud, kuigi ega mina ju kohalikest poodidest midagi ei saa. Ikka tuleb Inglismaalt tellida. Nüüd ongi paar suvekleidikest jälle saabunud. Ma olen jube õnnelik. Sel suvel näen ma actually päris suvine ja armas välja.
Õhtul käisime Arti juures ka. Hästi lahe oli. Kõik teemad alates farmiloomadest kuni sünnituse ja Eesti rahva raske eluni said läbi arutatud. Mulle tohutult meeldib ikka, kui inimesed viitsivad sisulistel teemadel arutleda. Lõppkokkuvõte on umbes selline: keegi meist ei taha Eestist ära minna, aga mure tuleviku ja hakkamasaamise pärast sunnib seda tõsiselt kaaluma. Sest kui praegu saame me kõik veel täitsa adekvaatselt hakkama (no okei, mina välja arvatud, sest mina ei tegele tegelikult millegagi ja raha saan ka täitsa mitte millegi eest, heategevuse käigus või nii), siis elustiil on meil ka veel täitsa teismelise oma, keegi ei maksa reaalselt pangalaenu, autoliisingut, ei ole meist kellelgi ka lapsi veel... Aga mis saab siis, kui korraga tahaks peret? Päris OMA kodu? OMA autot? Siis tekib meist kõigil kerge murekorts näkku. Kuidas? Raha nagu oleks, aga üksi elades on see ikkagi kuu lõpuks otsas. Mis siis veel, kui sa vastutad peale iseenda ka kellegi teise eest? Kurb hakkab. Igasugused masendavad teemad tulid jutuks. Ja ainsad, kes räägivad, kui hea on elu Eestis, kuidas me peaksime oma inimeste asemel toetama veel kreeklasi või itaallasi või hispaanlasi või keda iganes, on poliitikud. Jube hea on elada jah. Kuni sa ei taha äkitselt hakata hästi elama. Siis tekivad probleemid. Kannatamiseks ja Jumala heakskiidu teenimiseks sobib Eesti tõesti suurepäraselt. Noh, kui su ainus eesmärk elus on peale surma need sada neitsit kätte saada ja pilvelt pilvele lennata.
Heh. No igatahes. Tõeliselt põnevaks läks siis, kui me hakkasime koju sõitma. Tähendab, meil oli plaanis veel kiirelt järve äärest läbi käia, aga arusaadavatel põhjustel jäi see ära. Sest kui me vaikselt mööda metsateed minema loksusime, seisis tulede vihus äkki mingi inimkogu. Noh, keset kitsast metsarada või nii. Just hakkasin mõtlema, et kui keegi on mingi mannekeeni teele lohistanud, siis saab küll lõbus olema seda kottpimeduses kahekesi sealt minema organiseerida. Aga siis hakkas see liikuma. Ikka inimene oli. Ma polegi päris kindel, kuidas me kumbki karjuma ei hakanud, sest ma mäletan, et autos oli ainult õõvastav vaikus, kui see tüüp meile lähemale kaaberdas. Suures kummikombes ja gaasimaskis. Noh, nagu tõeline vale pööre või midagi. On inimestel ikka huumorimeel. Ma ei kujuta isegi ette, kui kaua see keegi seal metsa vahel ohvreid ootas, aga väga efektne oli tema show küll. Ma mõtlesin pärast, et kui ma poleks autoga olnud, vaid näiteks jala koju kõndinud, siis... Noh, ta oleks kas väga haiget saanud või oleksin ma teoreetiliselt keset metsa südari saanud. Igatpidi kehv olukord, mida hiljem ametivõimudele seletada. Algaks see ilmselt umbes nii: Seisin mina rahulikult metsateel. Gaasimaskis. ja siis tulid need hullud... :D
Ma pole kunagi ühtki nii õõvastavat hetke üle elanud, isegi pilte ei tulnud pähe teha. Kuigi oleks võinud. Oleks vähemalt tõendusmaterjali olnud. Nüüd vist küll keegi meid ei usu, kui me räägime...
See läheb siis teemasse: "Nippe inimeste surnuks ehmatamiseks". Kui teil kusagil mõni gaasimask vedeleb, siis just nii tasuks see kasutusse võtta. Aga pidage meeles, mõni õrnema hingega tüüp võib piduri asemel gaasi vajutada. Ja mõni tugevama närvisüsteemiga mees keerab teil nina selja taha. Kasutage siis ainult omal vastutusel :D
Nädalavahetusel olime Tallinnas, kolm päeva koolitust Saku Suurhallis, Kristiina ootamatu haiguspuhang, päris palju kvaliteetaega sistadega :D Lahe. Polegi tükk aega ühegi inimesega nii pikalt koos olnud. Me oleme Trickyga muidu selline omaette tandem :D
Ja siis saabusime esmaspäeval koju, eile oli muruniitmise ja koduhoolduse päev, kuigi see hoolduse osa kestab praegugi veel. Me lihtsalt oleme sellised aegalse tempo vennad. Ja šoppama oleme me mitu korda jõudnud, kuigi ega mina ju kohalikest poodidest midagi ei saa. Ikka tuleb Inglismaalt tellida. Nüüd ongi paar suvekleidikest jälle saabunud. Ma olen jube õnnelik. Sel suvel näen ma actually päris suvine ja armas välja.
Õhtul käisime Arti juures ka. Hästi lahe oli. Kõik teemad alates farmiloomadest kuni sünnituse ja Eesti rahva raske eluni said läbi arutatud. Mulle tohutult meeldib ikka, kui inimesed viitsivad sisulistel teemadel arutleda. Lõppkokkuvõte on umbes selline: keegi meist ei taha Eestist ära minna, aga mure tuleviku ja hakkamasaamise pärast sunnib seda tõsiselt kaaluma. Sest kui praegu saame me kõik veel täitsa adekvaatselt hakkama (no okei, mina välja arvatud, sest mina ei tegele tegelikult millegagi ja raha saan ka täitsa mitte millegi eest, heategevuse käigus või nii), siis elustiil on meil ka veel täitsa teismelise oma, keegi ei maksa reaalselt pangalaenu, autoliisingut, ei ole meist kellelgi ka lapsi veel... Aga mis saab siis, kui korraga tahaks peret? Päris OMA kodu? OMA autot? Siis tekib meist kõigil kerge murekorts näkku. Kuidas? Raha nagu oleks, aga üksi elades on see ikkagi kuu lõpuks otsas. Mis siis veel, kui sa vastutad peale iseenda ka kellegi teise eest? Kurb hakkab. Igasugused masendavad teemad tulid jutuks. Ja ainsad, kes räägivad, kui hea on elu Eestis, kuidas me peaksime oma inimeste asemel toetama veel kreeklasi või itaallasi või hispaanlasi või keda iganes, on poliitikud. Jube hea on elada jah. Kuni sa ei taha äkitselt hakata hästi elama. Siis tekivad probleemid. Kannatamiseks ja Jumala heakskiidu teenimiseks sobib Eesti tõesti suurepäraselt. Noh, kui su ainus eesmärk elus on peale surma need sada neitsit kätte saada ja pilvelt pilvele lennata.
Heh. No igatahes. Tõeliselt põnevaks läks siis, kui me hakkasime koju sõitma. Tähendab, meil oli plaanis veel kiirelt järve äärest läbi käia, aga arusaadavatel põhjustel jäi see ära. Sest kui me vaikselt mööda metsateed minema loksusime, seisis tulede vihus äkki mingi inimkogu. Noh, keset kitsast metsarada või nii. Just hakkasin mõtlema, et kui keegi on mingi mannekeeni teele lohistanud, siis saab küll lõbus olema seda kottpimeduses kahekesi sealt minema organiseerida. Aga siis hakkas see liikuma. Ikka inimene oli. Ma polegi päris kindel, kuidas me kumbki karjuma ei hakanud, sest ma mäletan, et autos oli ainult õõvastav vaikus, kui see tüüp meile lähemale kaaberdas. Suures kummikombes ja gaasimaskis. Noh, nagu tõeline vale pööre või midagi. On inimestel ikka huumorimeel. Ma ei kujuta isegi ette, kui kaua see keegi seal metsa vahel ohvreid ootas, aga väga efektne oli tema show küll. Ma mõtlesin pärast, et kui ma poleks autoga olnud, vaid näiteks jala koju kõndinud, siis... Noh, ta oleks kas väga haiget saanud või oleksin ma teoreetiliselt keset metsa südari saanud. Igatpidi kehv olukord, mida hiljem ametivõimudele seletada. Algaks see ilmselt umbes nii: Seisin mina rahulikult metsateel. Gaasimaskis. ja siis tulid need hullud... :D
Ma pole kunagi ühtki nii õõvastavat hetke üle elanud, isegi pilte ei tulnud pähe teha. Kuigi oleks võinud. Oleks vähemalt tõendusmaterjali olnud. Nüüd vist küll keegi meid ei usu, kui me räägime...
See läheb siis teemasse: "Nippe inimeste surnuks ehmatamiseks". Kui teil kusagil mõni gaasimask vedeleb, siis just nii tasuks see kasutusse võtta. Aga pidage meeles, mõni õrnema hingega tüüp võib piduri asemel gaasi vajutada. Ja mõni tugevama närvisüsteemiga mees keerab teil nina selja taha. Kasutage siis ainult omal vastutusel :D
Jun 4, 2013
Unngghhhhh
Need meie naabrid, ma ütlen teile, nad hirmutavad minust kogu elava välja. Ma annan endale täielikult aru, et ma olen mõne aasta pärast juba 30-aastane inimene ja nii, aga no... Ma kaalun tõsiselt mujalekolimist. Noh, me saaksime notsuga ju Birxi juures ka elada ja koduhaldjaid mängida... Või Krissi juures Tallinnas, ongi hea suur linn.. Ma lihtsalt ei saa.
Just käis jälle naabrimees ukse taga. No mina ei oska, EI OSKA nendega suhelda ja neid rahulikuna hoida :D Mul on selline tunne, et ma muudkui vabandan ette ja taha, selgitan, vabandan, peaaegu lömitan... Ja kasu ikka midagi pole, pidevalt on ikka tunne, et peaks rohkem vabandama. Või igatahes midagi peaks raudselt rohkem tegema, sest nende olemasolu rõhub mu igapäevaelu nagu veskikivi. Ma ei julge rõdul käia, ma ei julge aias olla, ma ei julge oma koera jalutada, ma ei julge peale ühtteist õhtul treppidest käia ja magan seetõttu peamiselt elutoadiivanil... Tegelikult elan ma peamiselt öösel ja hiilingi pimeduse varjus ümber maja, nagu Batman. Kuigi tõele au andes olen ma ikka pigem kurjategija, mitte kangelane.
Mina ka ei tea, kuidas meil PIDEVALT midagi nässu läheb ja alatasa mingid jamad on. Mina enam ei taha. Kõik mu suuremad mured on meie naabritega seotud. Või no naabritega oleks korras, aga oma külalisi tuleb küll pidevalt karjatada nagu metsikuid hüääne. Et mingit jama jälle poleks. Ja kõigil on vist juba arvamus, et meie naabrid on täitsa hullumeelsed.
Kuigi tegelikult on hullumeelne ainult minu hirm nende ees... :D
Ei tea, kuidas nendega kokkuleppele saada, et nad ära koliksid? Või siis, et koliks ikka ise...
Just käis jälle naabrimees ukse taga. No mina ei oska, EI OSKA nendega suhelda ja neid rahulikuna hoida :D Mul on selline tunne, et ma muudkui vabandan ette ja taha, selgitan, vabandan, peaaegu lömitan... Ja kasu ikka midagi pole, pidevalt on ikka tunne, et peaks rohkem vabandama. Või igatahes midagi peaks raudselt rohkem tegema, sest nende olemasolu rõhub mu igapäevaelu nagu veskikivi. Ma ei julge rõdul käia, ma ei julge aias olla, ma ei julge oma koera jalutada, ma ei julge peale ühtteist õhtul treppidest käia ja magan seetõttu peamiselt elutoadiivanil... Tegelikult elan ma peamiselt öösel ja hiilingi pimeduse varjus ümber maja, nagu Batman. Kuigi tõele au andes olen ma ikka pigem kurjategija, mitte kangelane.
Mina ka ei tea, kuidas meil PIDEVALT midagi nässu läheb ja alatasa mingid jamad on. Mina enam ei taha. Kõik mu suuremad mured on meie naabritega seotud. Või no naabritega oleks korras, aga oma külalisi tuleb küll pidevalt karjatada nagu metsikuid hüääne. Et mingit jama jälle poleks. Ja kõigil on vist juba arvamus, et meie naabrid on täitsa hullumeelsed.
Kuigi tegelikult on hullumeelne ainult minu hirm nende ees... :D
Ei tea, kuidas nendega kokkuleppele saada, et nad ära koliksid? Või siis, et koliks ikka ise...
May 15, 2013
I think I'm going crazy
Nüüd on see siis jälle läbi. Tehtud. Kirjutatud. Ja veel mõned tunnid enne tähtaega. Eks näeb, kuidas läheb. Veidi õudne tunne on küll. Noh, loodaks ju ikka parimat, aga...
Natuke skisofreeniline ja mitte päris selline, nagu ma ette kujutasin. Nüüd on enesetunne ka tiba skisofreeniline. Eriti sellepärast, et ma olen terve öö üleval olnud, et valmis jõuda. Ja nüüd tahaksin ma südamest, et mu lähikonnas oleks kasvõi ÜKS inimene, kes varastel hommikutundidel üleval passib ning võiks kriitikat teha. Pärast sellist maratonkirjutamist pole endal pilk enam kuigi selge. Tahaks üht kallutamata arvamust. Natuke veel ootan, aga varsti võtab uni ilmselt võimust ja enne seda tuleks ära saata. Nii palju ma end tunnen, et tean: kui ma nüüd magama jään, võin kella kaheksani õhtul magada :D ja siis oleks kõigeks juba lootusetult hilja.
ma lubasin endale, et saadan selle ära. Et haaran sellest võimalusest. Ja ma ei soga seda ära. Mkmm.
Muidu on kõik üsna vaikne. Ja natuke pidune. Ja natuke eurovisioonine. Ja natuke segane. Kõigeks, mida tahaks, pole aega ja osadeks asjadeks, milleks aega isegi leiaks, pole viitsimist. Elame koeraga sellist vaikset ja tagasihoidlikku kirjanduslikku elu :D
Kui selle kirjatükiga väga hästi ei lähe, siis riputan teile juulis selle siia üles. Kui läheb hästi, siis saate seda juba trükituna lugeda umbes... Sügisel või nii :D Hoiame pöidlaid! Natuke võiks ju ikka minna, ikkagi minu suur kirg see kirjutamine :)
Natuke skisofreeniline ja mitte päris selline, nagu ma ette kujutasin. Nüüd on enesetunne ka tiba skisofreeniline. Eriti sellepärast, et ma olen terve öö üleval olnud, et valmis jõuda. Ja nüüd tahaksin ma südamest, et mu lähikonnas oleks kasvõi ÜKS inimene, kes varastel hommikutundidel üleval passib ning võiks kriitikat teha. Pärast sellist maratonkirjutamist pole endal pilk enam kuigi selge. Tahaks üht kallutamata arvamust. Natuke veel ootan, aga varsti võtab uni ilmselt võimust ja enne seda tuleks ära saata. Nii palju ma end tunnen, et tean: kui ma nüüd magama jään, võin kella kaheksani õhtul magada :D ja siis oleks kõigeks juba lootusetult hilja.
ma lubasin endale, et saadan selle ära. Et haaran sellest võimalusest. Ja ma ei soga seda ära. Mkmm.
Muidu on kõik üsna vaikne. Ja natuke pidune. Ja natuke eurovisioonine. Ja natuke segane. Kõigeks, mida tahaks, pole aega ja osadeks asjadeks, milleks aega isegi leiaks, pole viitsimist. Elame koeraga sellist vaikset ja tagasihoidlikku kirjanduslikku elu :D
Kui selle kirjatükiga väga hästi ei lähe, siis riputan teile juulis selle siia üles. Kui läheb hästi, siis saate seda juba trükituna lugeda umbes... Sügisel või nii :D Hoiame pöidlaid! Natuke võiks ju ikka minna, ikkagi minu suur kirg see kirjutamine :)
May 9, 2013
I scream, you scream...
Arrgghhhh. Nüüd on ainult mõned asjakesed veel jäänud:
autoklaas on vahetatud ja naabrite aiapost on ära ostetud, see on vaja veel peitsida ja laupäeval paika panna. Muidugi homme Tallinna ja sealt Viljandisse sõita, juubelit tähistada, tagasi koju, laupäeval kõvasti müdistada, mingil hetkel tuleks see kirjatükk ära kirjutada, millest ma juba nädal aega unistan.
Noh, aga lõbus on ka olnud. Eile käisime Mikuga Kuusalus grillimas, ja grillida me saime. Kohe korralikult. Jube mõnus soe öö oli ka, lausa lust oli õues tähti imetleda ja lõkketuld vahtida. Ma pean hetkel üldse väga tänulik olema oma kallile sõbrale Mikule, kes pidevalt hoolitseb mu meelelahutuse ja transpordi eest :)
Ma tahan juba niiiii jubedalt oma uut kleiti ja kingi kanda! Seriously! Ei jõua oodata, et saaks seda komplekti peeglist imetleda :) Õnneks tuleb ema koju ja koera ei pea peo ajaks kusagile küla peale saatma. Las lebotab rahulikult kodus :)
Igatahes. Ma püüan nüüd midagi tehtud saada enne, kui homme minematormamine toimub. Postitan oma ilusast outfitist kunagi pilte ja nii! :D
autoklaas on vahetatud ja naabrite aiapost on ära ostetud, see on vaja veel peitsida ja laupäeval paika panna. Muidugi homme Tallinna ja sealt Viljandisse sõita, juubelit tähistada, tagasi koju, laupäeval kõvasti müdistada, mingil hetkel tuleks see kirjatükk ära kirjutada, millest ma juba nädal aega unistan.
Noh, aga lõbus on ka olnud. Eile käisime Mikuga Kuusalus grillimas, ja grillida me saime. Kohe korralikult. Jube mõnus soe öö oli ka, lausa lust oli õues tähti imetleda ja lõkketuld vahtida. Ma pean hetkel üldse väga tänulik olema oma kallile sõbrale Mikule, kes pidevalt hoolitseb mu meelelahutuse ja transpordi eest :)
Ma tahan juba niiiii jubedalt oma uut kleiti ja kingi kanda! Seriously! Ei jõua oodata, et saaks seda komplekti peeglist imetleda :) Õnneks tuleb ema koju ja koera ei pea peo ajaks kusagile küla peale saatma. Las lebotab rahulikult kodus :)
Igatahes. Ma püüan nüüd midagi tehtud saada enne, kui homme minematormamine toimub. Postitan oma ilusast outfitist kunagi pilte ja nii! :D
May 6, 2013
Anna, Jumal, kannatust...
Ma ärkasin täna üles sellise tundega, et kogu maailm on kõik üheskoos suure hulga lollimahla ära joonud. Äkki on mingi skandaal, mingi jama, mingi mäuramine... Ja mille pärast? Põhimõte on see: inimesed ei suuda ise oma asjadega hakkama saada, ei oska olla normaalsed, ei taha oma tegude ja otsuste eest vastutada. Ja siis läheb lahmimiseks. Siis tormavad nad karjas nagu lemmingud järjest kaljult alla, ise samal ajal hangude ja tõrvikutega vehkides ning ropendades. Võtke mõistus pähe, kallid täiskasvanud inimesed. Ja vahel aitab see ka, kui mõni püüaks vähem olla nagu väike räpane põrsas ja rohkem nagu... Inimene.
Vabandust, aga ma olen lihtsalt tõsiselt vihane hetkel. Ma ei salli madalust, lamedust, nõmedust, kitsarinnalisust ja puhast lollust. No keerasid kräpi kokku: mis seal ikka, juhtub, aja selg sirgu ja ela edasi. Soovitavalt mõistlikumalt. Aga millegipärast on see kärukeeramine ikka väga hingelähedane. No kohe ei saa. Tuleb ikka haarata toanurgast see suur leivalabidas ja lehmakett ja mingisse ajutusse lahingusse tormata.
It's just stupid.You're stupid. And you should feel bad.
Vabandust, aga ma olen lihtsalt tõsiselt vihane hetkel. Ma ei salli madalust, lamedust, nõmedust, kitsarinnalisust ja puhast lollust. No keerasid kräpi kokku: mis seal ikka, juhtub, aja selg sirgu ja ela edasi. Soovitavalt mõistlikumalt. Aga millegipärast on see kärukeeramine ikka väga hingelähedane. No kohe ei saa. Tuleb ikka haarata toanurgast see suur leivalabidas ja lehmakett ja mingisse ajutusse lahingusse tormata.
It's just stupid.You're stupid. And you should feel bad.
Apr 24, 2013
Life is quite magical
Ma olen teile, muide, võlgu veel fotod meie uutest baaripukkidest, mille ma siin juba vähemalt nädal tagasi kokku kruvisin. Ja potitaimekesed on kah vahepeal kõvasti suuremaks kasvanud.
Ning lihtsalt sellepärast, et mul midagi põnevat hetkel rohkem raporteerida ei ole, viskan teile mõned fotod ühest kiirest soojast kanasalatist, mis ma endale ühel õhtul kokku keerasin ja mida ma siiani söön :D
Mina panin kanafilee maitsestatuna pannile ja sel ajal, kui see seal küpses, jõudsin ilusti hakkida ära hiina kapsa, kurgi, tomatid ja visata sinna juurde veel mozarella kirsid, basiiliku, oliiviõli ja ananassi. Jube kiiresti läks ja maitseb imehästi :)
Ning lihtsalt sellepärast, et mul midagi põnevat hetkel rohkem raporteerida ei ole, viskan teile mõned fotod ühest kiirest soojast kanasalatist, mis ma endale ühel õhtul kokku keerasin ja mida ma siiani söön :D
Mina panin kanafilee maitsestatuna pannile ja sel ajal, kui see seal küpses, jõudsin ilusti hakkida ära hiina kapsa, kurgi, tomatid ja visata sinna juurde veel mozarella kirsid, basiiliku, oliiviõli ja ananassi. Jube kiiresti läks ja maitseb imehästi :)
Nii väikestes pakkides mu toolid saabusidki :)
Natuke pusle moodi, vahepeal läks metsa, aga tegelikult ei olnud keeruline
Esimene vasikas :D
Nüüd on köök juba täitsa ideaalne
Kuidas ma esimest korda kanasalatit püüdsin teha
Minu tomatikesekesed!
Vasakul alumises kastis peaks olema till ja basiilik, ülemises roheline salat. Parempoolsed kastid on trikikamad, ülemises on vist piparmünt ja... eee... Endiselt ootame, et nad suuremaks kasvaksid, et neid tuvastada :D
Apr 22, 2013
Remont on läbi, aeg on kokata!
Esiteks on mul põletav küsimus:
Kes tahab minuga koos 17. mail ühe korraliku mitmekäigulise pidusöögi teha?
Ma tahaksin väga-väga sellisest üritusest nagu Food Revolution Day osa võtta.
Ja tegelikult tahaks ka uue köögi sisse õnnistada...
Ja kõige olulisem: tahaks oma armastega/armsatele süüa valmistada :)
Mul on isegi hunnik kokaraamatuid olemas, osa taimetoidulistele, osa lihatoidulistele, osa suhkrutoidulistele :D Igaüks saab midagi.
Teeks kohe pikalt ja korralikult ja midagi tõeliselt põnevat. Mh?
Avaldage soovi, avaldage arvamust, avaldage toetust :D
Ma olen nõus pakkuma koha, menüü, vahendid...
Kõik muu võiks juba grupitöö olla :D
Mõelge.
Ja üldse olen ma hetkel täiesti toiduteemas sees.
Ma tahaksin kodus leiba küpsetada ja proovida oma esimesi sufleesid teha.
Ma olen hetkel jubedalt võlutud igasugusest aeglasest ja põhjalikust söögitegemisest. Et ei oleks lihtsalt "vorstid panni, friikad ahju, koola klaasi" õhtusöök, vaid midagi, mis valmib pikaldaselt ja mingi pingutuse tulemusena.
Ma vaatan hetkel palju Jamie Oliveri kokandussaateid ka :D
Üle kõige tahaksin ma tegelikult, et tekiks võimalus oma sõpradega midagi head süüa teha, klaasike veini ära luristada, juttu ajada... Kvaliteetaeg :)
Loodame, et kunagi läheb õnneks :)
Kes tahab minuga koos 17. mail ühe korraliku mitmekäigulise pidusöögi teha?
Ma tahaksin väga-väga sellisest üritusest nagu Food Revolution Day osa võtta.
Ja tegelikult tahaks ka uue köögi sisse õnnistada...
Ja kõige olulisem: tahaks oma armastega/armsatele süüa valmistada :)
Mul on isegi hunnik kokaraamatuid olemas, osa taimetoidulistele, osa lihatoidulistele, osa suhkrutoidulistele :D Igaüks saab midagi.
Teeks kohe pikalt ja korralikult ja midagi tõeliselt põnevat. Mh?
Avaldage soovi, avaldage arvamust, avaldage toetust :D
Ma olen nõus pakkuma koha, menüü, vahendid...
Kõik muu võiks juba grupitöö olla :D
Mõelge.
Ja üldse olen ma hetkel täiesti toiduteemas sees.
Ma tahaksin kodus leiba küpsetada ja proovida oma esimesi sufleesid teha.
Ma olen hetkel jubedalt võlutud igasugusest aeglasest ja põhjalikust söögitegemisest. Et ei oleks lihtsalt "vorstid panni, friikad ahju, koola klaasi" õhtusöök, vaid midagi, mis valmib pikaldaselt ja mingi pingutuse tulemusena.
Ma vaatan hetkel palju Jamie Oliveri kokandussaateid ka :D
Üle kõige tahaksin ma tegelikult, et tekiks võimalus oma sõpradega midagi head süüa teha, klaasike veini ära luristada, juttu ajada... Kvaliteetaeg :)
Loodame, et kunagi läheb õnneks :)
Apr 16, 2013
Viimased saavutused remondi- ja aiandusrindelt
Oh, nüüd on siis asjad peaaegu paigas.
Noh nii, et köök on nii korras, et võib teda maailmale esitleda, seemnekesed mullas ja jääb vaid oodata, kas sealt tulemust ka tuleb või ei. Ma olen ikka üsna dehüdreerunud kogu selle mürgeldamise peale. Saanud täna aiapoes tiire teha, kõvasti nühkida, pühkida, poleerida ja paigutada... Hehheee, aga nüüd on juba ilmet võtnud kogu mu projekt. Uued pukid saabuvad loodetavasti ülehomme hiljemalt. Ma tahaksin homme muidugi juba, aga väga ei julge loota, pärast oleks selline pettumus :)
Igatahes. Siin on mu viimased fotosaavutused. Imetlege:
Noh nii, et köök on nii korras, et võib teda maailmale esitleda, seemnekesed mullas ja jääb vaid oodata, kas sealt tulemust ka tuleb või ei. Ma olen ikka üsna dehüdreerunud kogu selle mürgeldamise peale. Saanud täna aiapoes tiire teha, kõvasti nühkida, pühkida, poleerida ja paigutada... Hehheee, aga nüüd on juba ilmet võtnud kogu mu projekt. Uued pukid saabuvad loodetavasti ülehomme hiljemalt. Ma tahaksin homme muidugi juba, aga väga ei julge loota, pärast oleks selline pettumus :)
Igatahes. Siin on mu viimased fotosaavutused. Imetlege:
See on minu äsjaloodud maitseaine-aed. Vasakult alustades: paar sibulat, mõned minitomatid, kastike salatit, kastike piparmünti ja basiilikut, siis murulauk ja till, kõige paremal petersell ja veel natuke tilli.. Või murulauku.. Ah, eks näeb, kui tärkama hakkab :D Igatahes olen põnevil!
Meil nimelt lumikellukesed juba õitsevad. Tegelikult krookused ka, aga ma olen unustanud neist pilti teha :) Ikkagi kevad! Ja päikesepatareidel töötavad lambid sulasid paari päeva eest hangest välja - pole talv neile midagi halba teinud :)
Rakveres on selline armas koht nagu Pätsi sahver, kus müüakse värsket leiba-saia-sepikut ja muid küpsetisi. Kohe ukse juures tervitati sooja kohupiimakoogiga ja nende kaneelisaiakesed olid imehead!
Kui juba, siis juba :D Värvisin mööblivärviga kappide servad ka uuesti valgeks.
Mis kinni ei jää... Põrandaliistudega oli üks suuremaid jamasid üldse. No ei olnud võimalik neid kuidagi normaalselt seina saada, sest tuleb välja, et meie seinad pole kuigi sirged :D Siin on näha, kuidas me liimi üritame kasutada.
Terav nurk ümaramaks, et ei peaks siniste puusadega ringi jooksma!
Tuleb välja, et tänapäeval kuulub triikimine remondi juurde...
Palun trummipõrin... Tadaaaaaa!!! Siin see tulemus siis on! Vaadake ja võrrelge ise! :D
Minust saab nii veel tõeline majahaldjas!
:D
Ma vabandan, et remondi lõpust pildikesi pole, aga see pole eriti minu süü. Ma olen teinud päris mitut põnevat asja, koristamiseks on vähe aega jäänud ja pildistamiseks ka. Luban, et püüan nüüd lähiajal teile midagi vaatamiseks välja panna.
Ma panin täna õhtul, muide, aluse oma potiaiandusele. Mul on nüüd köögis aknalaual päris mitu potti, millest peaks kunagi tulema murulauku, piparmünti, tilli, peterselli ja paari erinevat sorti basiilikut. Jei! Homme tahaksin ma jõuda veel korraks poodi, et osta mõned tillukesed tomatitaimed spetsiaalselt aknalaual kasvatamiseks ja rohelist salatit ka. Siis on kõik ideaalne. Ma olen jube põnevil sellest perspektiivist, tahaks kõike seda ilu juba kasvamas näha ja nii :)
Lähipäevil on kööki uued baaripukid ka saabumas, siis on kõik ideaalne. Saab lõpuks sellele remondile joone alla. Ja järgmiseks kuuks on juba järgmine tööots ette näha :D Kuna meil jäi päris oluline kogus parketti üle, siis saab õrnalt alustada ülemise korruse põrandate vahetamisega. Õnneks ei tohiks see nii ulatuslikuks ja keeruliseks kujuneda, kui köök :D
Täitsa lahe on igatahes hetkel kodus asjatada: koristada, paigutada, istutada, korraldada... Kui ma oma tomatid potti saan ja uued pukid paika, siis... Siis ma vist kohe istun natuke ja mõnulen oma saavutuste paistel :D
Ma vabandan, et remondi lõpust pildikesi pole, aga see pole eriti minu süü. Ma olen teinud päris mitut põnevat asja, koristamiseks on vähe aega jäänud ja pildistamiseks ka. Luban, et püüan nüüd lähiajal teile midagi vaatamiseks välja panna.
Ma panin täna õhtul, muide, aluse oma potiaiandusele. Mul on nüüd köögis aknalaual päris mitu potti, millest peaks kunagi tulema murulauku, piparmünti, tilli, peterselli ja paari erinevat sorti basiilikut. Jei! Homme tahaksin ma jõuda veel korraks poodi, et osta mõned tillukesed tomatitaimed spetsiaalselt aknalaual kasvatamiseks ja rohelist salatit ka. Siis on kõik ideaalne. Ma olen jube põnevil sellest perspektiivist, tahaks kõike seda ilu juba kasvamas näha ja nii :)
Lähipäevil on kööki uued baaripukid ka saabumas, siis on kõik ideaalne. Saab lõpuks sellele remondile joone alla. Ja järgmiseks kuuks on juba järgmine tööots ette näha :D Kuna meil jäi päris oluline kogus parketti üle, siis saab õrnalt alustada ülemise korruse põrandate vahetamisega. Õnneks ei tohiks see nii ulatuslikuks ja keeruliseks kujuneda, kui köök :D
Täitsa lahe on igatahes hetkel kodus asjatada: koristada, paigutada, istutada, korraldada... Kui ma oma tomatid potti saan ja uued pukid paika, siis... Siis ma vist kohe istun natuke ja mõnulen oma saavutuste paistel :D
Subscribe to:
Comments (Atom)