The price of happiness, the price of wisdom

Kui ma pole enne osanud Lauri Kaldojast vaimustunud olla, 
Siis nüüd vist veidike olen küll. 
Kui Leeni võttis omale kohuseks enne etendust ka novell läbi lugeda 
Ja end saabuvaks igati ette valmistada, 
Siis mina kasutasin teist lähenemist. 
Üritasin üsna valge lehena kohale minna, 
Kuigi uudishimu sai paratamatult minust võitu 
Ja ma koukisin Leenilt loo lõpu välja. Pidin teadma, noh. 
Seega, ma olin ähmaselt teadlik sellest, mis tuleb 
Ja mul oli kuhjaga ootusi. Ma kujutasin vaimusilmas üsna hästi ette, mis saama hakkab. 

Ja see etendus polnud milleski sarnane minu kujutlusele. 
Seega, minust tehti etenduse alguses kohe jälle valge leht 
Ja kõik minu eelarvamused ning kujutlused kustutati ära. 
Ma tunnistan ausalt, ma ei uskunud, et Kaldoja sellise monotüki välja kannab. 
Aga see oli tõeliselt hea ja tõeliselt ilus ja kurb ja traagiline ja usutav. 

Ma elasin kogu hingest kaasa tervele sellele draamale, 
Mis laval nende liiga-liiga põgusana tunduvate minutite jooksul toimus. 
Ma olin ühes kohas juba imelähedal isegi paari pisara poetamisele, 
Mis minu puhul on suur asi. 
Võta siis kinni, kas parem on olla naiivne ullike, kelle üle samas pidevalt naerdakse 
Või võrreldamatu geenius, kellest kõik hirmuga eemale hoiavad. 
Üksi on nad mingis mõttes ju mõlemad.  
Mõnda asja lihtsalt ei saa parendada, sest tasakaal on imehabras. 
Mõnikord tuleb lihtsalt leppida olemasolevate plusside ja miinustega, 
Sest lisades plusse, lisandub kiirelt ka miinuseid. 

Taas, imeilus tükike unustust Rakvere Teatrilt. 
Ja müts maha Lauri Kaldoja ees, kes kandis vähemalt minu silmis, 
Nii palju või vähe kui see ka ei tähendaks, 
Laitmatult sellise suure ja keerulise rolli raskust. 

Ma olen siiani veidike kurb nii Algernoni kui Charlie pärast. 
Kuidas lahendada võimatut dilemmat? 
Kuidas teha õnnelikuks kõik asjaosalised, 
Kui õnn on alati justkui miraaž, mida kunagi tabada ei õnnestu? 
Ja ometi tahaks nad nii väga õnnelikuks teha. 

You had my heart for a little while

Nii. Puhkus on nüüd läbi. 
Ja oo, mis eripärane nädalavahetus see oli! 
Tõeline ajarännak, kui nii võib öelda. 
Suurepärased stiilinäited nii nõuka- kui vabariigiajast. 
Tervitused siinkohal Värska töökatele tädidele, 
Kes karmi käega selles spas korda hoiavad! :D 
Me Leeniga saime ikka silmad peast välja häbeneda, 
Kui me rumalast peast veidi segadusse sattusime 
Ja omapäi asju korraldama hakkasime. 
No mis teha, tänapäeva kasvatamatud noored, 
Kellel tehnilist taipu rohkem kui aupaklikkust :P 
Piinlik küll, aga see nupuvajutus ei olnud just raketiteadus 
Ja sildike kabinetiuksel, et oodake väljas, tulen siis kui tulen, 
Oleks olnud äärmiselt kasulik :D 

Üldiselt saime oma raha eest maksimumi, 
Toit oli korralik ja tegevusest ei jäänud hetkekski puudu. 
Olgugi, et veekeskus oli sanatooriumist 300 meetri kaugusel, 
See jalutuskäiguke Värska mändide all oli isegi üsna ergastav. 
Ja jalad said põlvini kokku Värska tervistava mudaga. 
Üldiselt ma olen üsna vaimustuses kogu sellest kogemusest, 
Igasugu põnevaid asju sai proovida. 

Näiteks pärlivann, mis oli niiiiii mõnus. 
Ma otsustasin, et armastan mullivanne ja ülisõbralikke tädisid, 
Kes käivad ajal, mil sa ihualasti vannis lebad, 
Küsimas, kas lasta vanni sooja vett juurde ning käsib sul varbad vee alla pista :) 
Ja ma olin peaaegu unustanud, kui väga ma armastan ujumist. 
No hullumeelsus, kui hea oli pikas basseinis lihtsalt pikkusi ujuda. 
10-15 ringi järjest, rahulikult ja mõnusalt. 
Pärast olid lihased ka valusad :)

Täna on taas teatrikülastus. Ootan metsiku põnevusega. 
Deeem, kui ilus see olema saab. 

Ja ma sain omale täna uue nunnu ka! 
Ma olen õnnelik, õnnelik, õnnelik... 
Mul on maailma kõige nunnum tilluke mirdipuu. 
Tegin teile pilti ka: 

 

Now you're just somebody that I used to know...

Käisime teatris. 
Võib ka öelda, et kohvikus. 
Või hoopis unenäos. 
Ma armastasin iga hetke sellest. 
Peamiselt õhkkonda ja sõnu, sõnu, SÕNU! 
Kuidas suudab keegi küll selliseid sõnu reaalsuseks muuta? 
Intensiivsed pilgud, intensiivsed stseenid, täielik kadumine. 
Kui kõik läbi sai, oli pikk hetk täielikku vaikust. Mulle see meeldis. 
Ma oleksin vist üldse plaksutamata vaikselt ruumist ära jalutanud, 
Poleks tahtnud koos aplausiga ärgata, vaid selles samas unenäolises olekus lahkuda, 
Kõiki neid mõtteid ja emotsioone ühe jutiga edasi seedida. 
Pärast ärkamist on ju nii raske unenägu täies ulatuses jälle meenutada, 
Kõiki selle nüansse ja keerdkäike analüüsida. 

Arvan, et ma ei peakski seda tegema. 
Kogu see olemine oli ilus ja vaba. Veidi traagiline, veidi sürreaalne. 
Aga just selline, nagu see olema pidi. 
Läheksin seda vaatama ehk veel teine ja kolmas kordki... 
Aga kas sama unenägu, mis kordub õhtust õhtusse, ei kaota mingil hetkel oma võlu? 
Las ununeda detailid, las tuhmuda näod ja ilmed, las kaduda sõnad. 
Nii see peabki ju minema. 
Las ta kaduda kuhugi, sest emotsioon ja Teadmine on juba olemas. 
Eesmärk on täidetud. Ma tundsin suurt Armastust, aga see ei olnud tõeline. 
Ma tundsin suurt Valu, aga see kuulub mingisse teise maailma. 
Ma tundsin suurt Pettumust, aga lõpuks tuleb meil kõigil ju ärgata. 

Ma tean, et ütlen seda alati kõigi Rakvere Teatri etenduste kohta, 
Aga see oli parim asi, mida ma siiani näinud olen. 
Nagu ka kõik eelmised. Need kõik on olnud parimad. 
Kusagil väikeses riigis on väike linn 
Ja seal linnas, mäe otsas, just nagu legendide järgi kohane, 
Luuakse maailmu, luuakse unistusi ja unenägusid. 
Me käime sealt saamas tuld, mis aitab meil unistada, olla paremad, elada. 

Ma vaimustun, aga kas te saate seda mulle ette heita? :)

Why don't you walk out the door?

Oo seda lõputult segast ja arusaamatut maailma. 
Kihisev ja rabelev väike sipelgapesa, 
Kus igaühel on oma okas või oksaraag tassida 
Ning eneserebestamise kõrvalt on pea võimatu veel teistele kaasa elada. 

Karm tõde on aga see, et mida kurvem sa oled 
Ning mida rohkem sa oma kurbusest räägid 
Ja mida enam sa inimestelt tähelepanu ja silitusi palud, 
Seda üksikumaks sa jääd. 
Oh, need komplimendid, need on nagu narkootikum. 
Kui sulle juba korra on hästi öeldud, siis sa enam ilma ei saa. 
Ja mida aktiivsemalt sa seda lunid, seda kättesaamatumaks see muutub. 
Inimesed hiilivad salaja minema, kui nad aru saavad, et sa ainult egoboosti vajad. 
Kes ütles, et elu on lihtne? 

Kõik, mida me tahame, on olla aktsepteeritud ja jumaldatud ja armastatud ja hinnatud.. 
No ei ole ju palju soovitud, eh? :D 
Tahaks, et keegi tuleks, ütleks, et sa oled maailmas kõige ilusam ja parem, 
Lohistaks su päikeseloojangusse ära ja pühendaks oma eksistentsi sinu õnnele. 
Filmides ju pidevalt läheb just nii. 
Mul on kurb vaadata neid inimesi, kes selle momendi nimel kogu oma elu ootele panevad. 
Et enne seda päikeseloojangusse sõudmist nagu ei saakski mingit õnne ja ilu olla. 
Igatsevad ja valutavad ja nälgivad ja nutavad selle hetke pärast, 
Unistades vaid sellest rõõmust, mis tuleb, kui tuleb see inimene, 
Kes oma eluga muud teha ei taha, kui nende pead silitada ja ilusaid sõnu sosistada. 
Kui veab, siis ihaldab ta üle kõige muu ka tube koristada ja köögis võileibu vorpida. 

Ideaalset pole olemas. Ja elavat, võileibu vorpivat romantika käsiraamatut ei ole ka. 
Tuleb ikka ise kuidagi hakkama saada. 
Ideaalis ehk isegi leida mõni selline veidi tühja pilguga keskmine mees, 
Kes ei oska ei ratsutada, süüa teha ega riimida... 
Ja ta ise kuidagi poolvägisi kusagile varjulisemasse kohta ära lohistada. 
Et sel hetkel veel päikest oleks ja et see just õigele poole loojuks, 
Seda on juba ikka väga palju palutud. 
Aga kui veab, siis saab vähemalt sugu jätkatud või noh... 
Üheks õhtuks tegevust. 

Armsad tüdrukud, unistused on ilusad ja kõik.. 
Aga elu on ka päris ilus ja tegelikult võib üsna õnnelik olla ka üksi. 
Või sõpradega. Või perega. Või lemmikloomaga. 
Ja ükski sõber ei kesta teil väga kaua, 
Kui tema ainus eesmärk on teile 24/7 ilusaid asju kõrva pomiseda. 
Inimene peab ikka vahel sööma ja magama ka. 
Ja kui te pärast kõiki neid aastaid ikka veel ei suuda ilma kõlavate tõenditeta uskuda, 
Et te olete üsna geniaalsed ja kenad ja arukad ja armastusväärsed, 
Siis ei hakka te seda ilmselt iialgi uskuma. 
Seega: komplimentidest võib ka sõltuvusse jääda. 
Minge ravile. Asendage komplimendid šokolaadikommidega. 
Ja umbes kolme aasta pärast on teil juba reaalne probleem, 
Mis vajab reaalset tööd, et jõuda reaalse lahenduseni. 

Ma ei pruugi olla kõige õigem inimene seda ütlema, 
Aga armsad noored: tehke oma eluga midagi! 
Ohsa... See oli praegu iroonia tipp vist :D 
Olge õnnelikud. Või vähemalt teeselge, et olete, äkki hakkab külge. 
Naeratage, isegi kui ei tahaks eriti, 
Äkki tuleb siis põhjus tagantjärele. 

Sööge vitamiine. 
Ja unustage ära need kiusupunnid, kes teie tuju ära tahavad rikkuda. 
Isegi, kui valusad sõnad ära ei taha ununeda, 
Matke need kuhugi sügavale ja ärge mõelge neile. 
Maailm on kena, päike paistab 
Ja mis siis, et keegi arvab, et ainus hea asi teie juures üldse oli see, et te ei suitsetanud. 
Tehke üks sigarett ja ärge mõelge sellele, mis te nüüd siis olete. 
Et kohe mitte midagi head teis enam nagu polegi. 
Las mölisejad mölisevad. Te olete ikkagi üsna ainulaadsed. Ja toredad. 
Vahel hämaras valguses ja udusest peeglist on välimus ka üsna vaadeldav :) 

Minge, mu lapsed! Lennake laia maailma ja koguge tarkust! 
Järjekordne tarkusetund siinsamas blogis juba järgmisel korral. 
Või peale seda. 

Te olete vabad.

Kuidas mesilased seksivad?

Kevad on käes. Õhk on soe, päike paistab... 
Ma tahaksin nüüd kõik nurka visata ja puhkama sõita. 
Kohe reaalselt, päris ükskõik on kõigest, ma tahan ainult päikeselaigus lamada. 

Viimasel ajal ei oska ma siia mitte muhvigi kirjutada 
Ja asi ei ole ei depressioonis ega seikluste puudumises... 
Ma lihtsalt tunnen, et mu elu järgib ilmselgelt spiraali põhimõtet 
Ning kõik asjad muudkui korduvad ja korduvad. 
Ja mulle ei meeldi end korrata. 

Ma tahan midagi uut, midagi värsket, tahan, tahan, tahan... 
No ühesõnaga, tahan seda, mida ma alati olen tahtnud. 
Hinges heliseb igatahes hetkel suur kevad-suvine vabadus juba. 
Naistepäevaks saadud nartsisside lõhn on päevast päeva ninas, 
Ilma päikeseprillita enam kuhugi ei lähe 
Ja talvejope asemel on mõnus kevad-sügismantel. 
Vot, juba elangi täiesti teises tempos. 

Inimestel on kõikjal ilmselge kevadväsimus, 
Eriti paistab see teeninduses silma. 
No ei pigista enam teenindajast seda naeratust välja. 
Mina olen tark, pugin vitamiini ja rauda, mina lendan ringi oma kevadiselt helerohelises hämus, 
Aga ülejäänud maailm ei taha sellega kaasa tulla. 
Inimesed, nautige kevadet. 
Lähme linnast ära, joome kusagil rohelist teed, teeme midagi uut ja värsket. 

Mul on see kuu nii tihedalt tegevust täis, et endal hakkab ka hirmus. 
Nii palju teatrit ja puhkust ja lõõgastust.. 
Ja samas tahaks järgmise aasta palverännakuks veidi treenida ka, 
Hakata rohkem jala käima, tõsta vähehaaval oma kehalist koormust. 
Ega 800 kilomeetrit kusagil Hispaania mägedes ei ole naljaasi. 

Aga see nädalavahetus on puhtalt sanatoorseteks rõõmudeks. 
Ma kavatsen loksuda basseinis ja pärlivannis, 
Nautida valgusteraapiat ja soolakambrit... 
Ma kavatsen täiuslikult puhata. 
Jah. 

Ma soovin teile kena kevadet. 
Pange siis ikka tähele, kuidas loodus teie ümber muutub 
Ja nuusutage nartsisse, need lõhnvad tohutult mõnusalt :D

Päikest!

Welcome home.

Ma olen koduuuuuuuuuus :D 
Jubemõnna on ikka Rakveres lebotada, 
Sain juuksuris ka käidud ja olen päris inimese moega kohe :P 
Sõit oli üsna meeleolukas, paar uut tuttavat juures, 
Natuke sai naerda ka, kuigi ma ise mõtlesin ja ise naersin. 
Ma olengi selline imelik nohh, mis teha :) 

Nüüd on veidi puhkeaega, võimalus leboda ja ehk isegi veidi tukkuda 
Enne kui tuleb välja minna, tegus olla ja positiivseks hakata. 
Kuidagi läheb ikka nii, et ma tulen Rakverre metsiku rõõmuga 
Ja lahkun metsiku väsimusega. Ei õnnestu siin puhata :) 

Mis veel - mis veel? 
Ma elan nii igavat elu praegu veel, 
Kohe polegi miskit põnevat pajatada. 
Kui ma ei joo veini, siis ma mängin Simsi, 
Kui ma Simsi ei mängi, siis ma magan. 
Ma elan nagu mõni haige puusaga pensionär, 
Ainult et puusa asemel valutab mul kõht. 
Tere, mu armsad sõbrad, valuvaigistid! :D 

Ma tahan süüa ja magada hetkel. 
Hiljem linnas näeme! :)

After all this time

Elu läheb viimasel ajal nii põnevaks, 
Et endal on ka raske uskuda. 
No lihtsalt oleme kuidagi suutnud omale igasuguseid kogemusi 
Just märtsikuusse suutnud ahnitseda. 
Mitu teatrietendust, kino, sanatoooooorium... :D 
Deem, ma olen üliärev kõige selle pärast. 
Eriliselt ilus tulebki järgmine nädalalõpp, 
Kus neljapäeval on Rakveres Unenäokohvik, 
Mille ma nüüd ka lõpuks-lõpuks-lõpuks ära näen...
Ja reedel Värskasse. Oh, ma kavatsen seal nii täiuslikult lõõgastuda, 
Kui hing vähegi kannatab. 

Ma ei tea, mis aitas, olid need vitamiinid või mis, 
Aga maailm on jälle helgem. 
Vahel on mul endalgi raskusi uskumisega, 
Kui muutlik mu meel on ja kui lihtne on mind rööpast välja ajada. 
But no worries: 
Siiani olen ma alati kuidagi sadulasse tagasi roninud. 
Ju see peabki siis selline väike mäng olema. 
Kukun ja tõusen, kukun ja tõusen 
Ja püüan mitte kaotada usku paremasse tulevikku. 

Mul on ikka neetult vedanud, et mul selline ägedast ägedam korterikaaslane on. 
Ja mitte ainult: ka mõttekaaslane ja partner in crime. 
Me oleme lihtsalt tohutult ägedad koos. 
Ta võtab mu uitmõtetest alati vedu, kui need mõtted just liiga tihti kiirtoitu ei puuduta, 
Tuleb minuga reisima ja spaasse ja kuhu veel... 
Ja temaga koos on kõige ägedam unistada tulevastest seiklustest, 
Teha lõppematuid roadtrippe, laulda kõvasti ja valesti Eye of the Tigerit 
Ning kurta talle oma kõige kurvemat saatust maailmas :D 
Mida ma ilma temata teeksin, ma ei tea. 
Ta on mind vedanud läbi paksu ja vedela ning hoidnud mind liigagi tihti mõistuse juures. 

Sel nädalavahetusel on terve mu perekond jälle kodus, 
Vot see on supermõnus tunne ja teadmine. 
Ja perekonna all mõtlen ma nii bioloogilist kui muud perekonda :D 
Reedel saab jälle roadtrippida ja soovitavalt Tiigrisilma laulu üürata :D 
Muide, ma ei tea, mis mu autoga juhtunud on, 
Aga viimasel ajal annab täitsa raadiot kuulata. 
Kohe päriselt, Rakveres ja Tartus on probleemitu levi :) 
Ma olen üsna häppi selle üle. 
Mu musirull parandab end ise :D 

Nüüd ma lähen, leian netist mõne üüberhea kodujuustukoogi retsepti, 
Valmistun mõtteliselt kolmapäevaseks šoppingupäevaks Leeniga 
Ja unistan järgmisest kahest nädalavahetusest. 
Sest elu on hetkel hea ja ma kavatsen seda täiel rinnal nautida. 

Päikeselist esmaspäeva, mu kallid!

Sometimes it's awesome

Ma enam ei mäleta, millal ja miks ma viimati endast märku andsin, 
Aga vahepeal on asjad üsna kiiresti paremaid pöördeid võtnud. 
Ma olen käinud kodus, olen veetnud aega oma lemmikõdedega 
Ja lemmikvendadega, olen naernud ja nutnud, kaarte mänginud, 
Ööde kaupa üleval olnud ja üldjoontes lihtsalt paranenud. 

Nüüd on esimene praktikajärgne periood läbi, 
Ma olen käinud direktori vastuvõtul, 
Olen saanud õppetoetust, sõidutoetust, 
Silmapiiril terendab premeeriv puhkust Värska Sanatooriumis... 
Otsustasime Leeniga end poputada veidi, 
Saada üle talveväsimusest, minna ja lasta endaga teha 
Valgusteraapiat, istuda soolakambris, võtta pärlivanne... 
Muahhhh. 
Kõik on perfekto. 

Olgem ausad, aeg võtab taas helgemaid pöördeid. 
Ja nüüd, mu sõbrad... 
Vabandage mind, ma lähen, vean ühe pesumasina neljandalt korruselt autosse, 
Murran sellekäigus enda või Leeni selja... 
Ja püüan koju jõuda. 

Deem, ma olen megategus :D

Let me go

All I’ve ever wanted was to hurt as few people as possible. 
But lately it seems to go all wrong.
Everything I do, everything I say, 
every silly thought in my head, seems to hit someone and break them.
Or scare them. Or upset them. Or worry them.
The way I am right now, it doesn't mix well with the crowd.
All I ever wanted was to help and heal. 
Lately I have lost all that ability. 
All I can do is sit in the dark, 
not sleep for days in a row, 
drink WAY too much of this shitty cheap whine… 
And the worst part is: I’m loving it. 
I love the loneliness, I love the pain, I love the dark and I LOVE the feeling of being drunk. 
I love it all. And it scares me shitless.
Maybe I left my soul behind somewhere, too. 
Maybe I have just lost it: the ability to feel and symphatize. 
Instead I feel hard and empty. And I don’t even mind.

Crazy love

Ma olen teie eest meeletult tänulik. 
Lihtsalt selle eest, et te olemas olete. 
Et te mind ära ootate. Ja et te alla ei anna. 
Ma ei tea, mis saab. Või kuidas asjad kujunevad. 
Aga te peate seda teadma. Ma armastan teid väga-väga. 
Ja tahaksin teile palju rohkem vastu anda. 
Aga praegu tarbin ma liiga palju odavat veini ja mõtlen liiga palju iseendale. 
See jätab vähe ruumi kõigele muule. 
Aga te olete kallid. Kõigest hoolimata. 
Isegi kui me näeme kord kuus pooleks tunniks, 
Isegi kui ma ei taha rääkida, 
Isegi kui kõik muu on segane. 

Kõik läheb paremaks. 
Ja teil läheb paremini, kui te arvate. 
Ma usun teisse rohkem kui iseendasse. 
See on ainus mida ma öelda saan. 
Ma ei saa teie valu ja raskusi ära võtta, 
Ma ei saa maailma teisti tööle panna. 
Aga ma saan uskuda helgemasse tulevikku. 
See peab tulema, me väärime seda :) 

Ma olen teie eest sitaks tänulik. 
Isegi, kui ma seda muud moodi öelda ei oska
Kui ainult kaudselt, kirjutades. 
Te olete head, te olete väga head.

Like a river song

Ma olen nüüd ka vastuvõtul ära käinud, 
Direktorilt aukirja saanud, isegi kui see veidi petukaup oli. 
Iseenesest ikkagi tore kogemus ja meenutas nii väga vanu häid aegu. 
Ma olen ju kunagi neid vastuvõtte ikka näinud ja direktorite käsi surunud küllaga :) 
No igatahes on mul meeneks nii saadud paberileht kui kutse, 
Küsige, ma näitan teile teinekord :D 

Muidu on elu selline rahulik ja vaikne, 
Istun Tartus, vaatan filme, lipmsin šampat... 
Eks järgmisel nädalavahetusel jõuab koju minna. 
Yeah, üldiselt läheb mul hulga paremini kui varem 
Ja ma olen üsna veendunud, et kogu tänu kuulub vitamiinidele. 
Kui ma järgmise nädala veel koolis tubli suudan olla, 
Siis on auhinnaks mõnus nädalalõpp sõpradega kodus 
Ja muidugi sisemine rahu, et direktori tähelepanu ei läinud väga valesse kohta :D 

Ma pole siiani kindel, kas üksindus mõjub mulle hästi või halvasti, 
Aga viimasel ajal hakkan ma tundma, et on aeg reaalsusesse tagasi pöörduda. 
Otsida üles inimesed, kelle ma vahepeal maha olen kriipsutanud 
Ning minna ja vaadata, mis saab. 
Ma olen liiga kaua iseendasse süüvinud. Nii ei lähe miski paremaks. 
On aeg üles ärgata ja maailmaga jälle kontakti võtta. 

Ma olen ikka läbinisti imelik, tunnistan ausalt. 
Läbinisti imelik ja muutlik ja veider. 
Kes tahab teada, mis ideed mul hetkel peas liiguvad? :D 
Oh, ma ei räägi. Let it be a surprise... :P

Just can't have it all

Mul on täna olnud üks sürreaalsemaid päevi üle pika aja. 
Terve minutite rodu algusest lõpuni on olnud... 
Unenäolised. Ja seda sel lihtsal põhjusel, 
Et kõik toimunu ei tundu minuga mitte kuidagi seostuvat. 

Sain täna kõige ootamatumast kohast kõige ideaalsema wake up call'i. 
Lihtsalt hea on teada, et mõned inimesed näevad sind läbi, 
Näevad läbi kõigi teeskluste ja pingutuste 
Ning arvavad endiselt, et hea idee on olla sina ise. 
Ma ei tea, kas aitavad vitamiinid või õiged inimesed õiges kohas... 
Aga ma tunnen, et ma suudan jälle hingata. 
Veidi hell on olla ja ma pole endiselt veel kindel, 
Kuhu ma lähen ja mida ma teha tahan, aga minu sees on uus kindlustunne. 

Kõige rohkem siin maailmas kardan ma kaotada oma vabadust. 
Ma tean juba, et ma võin kaotada iseenda, võin kaotada inimesed enda ümbert, 
Ma ei karda enesehävitust, ei karda üksindust või eksimusi. 
Ma kardan, et ühel päeval kaovad ära mu valikud, mu vabadus tulla ja minna, 
Kardan kaotada maanteed oma jalge alt, sihitut rändamist. 
Mul on alati vaja võimalust põgeneda, kaduda läbi salaukse. 

Raske on olla korraga rohkem kui üks inimene. 
Ja ma olen. Rohkem. 
Minu peas on üsna vähe ruumi. 
Ja mõtted, mida ma mõtlen, ei liigu vist üheski teises ajus. 
Ma olen imelik ja heitlik, olen tundlik ja dramaatiline, 
Olen nõrk ja egoistlik... Ja minust ei saa iial tublit last ning korralikku inimest. 
Ma lihtsalt ei ole selline. Ma ei ole oma olemuselt korralik ega austusväärne. 
Ma olen, mis ma olen. Palju vigu ja käputäis head. 
Ehk on aeg selle kompotiga ise leppida ning seejärel lepib ka maailm. 

Ma ei lähe sel nädalavahetusel koju. Veel pole õige aeg. 
Kõik need mõtted, mida ma mõelnud olen, 
On selle idee minu jaoks üsna kardetavaks teinud.
Aga järgmisel nädalavahetusel juba lähen ja panen kõik õigeks. 
Ma ei ole tegelikult nii kergesti purunev, nagu ma arvan. 
Ma olen palju-palju tugevam, kui ma arvan. 
On aeg andestama hakata.

Feels like...

On armas päikeseline päev. 
Ja ma pole valusalt kaua mitte midagi kirjutanud. 
Peamiselt sellepärast vist, et kõik tundus kirjapanemiseks liiga valus. 

Ma olen natuke kõigi oma teemadega tegelenud 
Ja palju pead liiva alla ka peitnud. 
Minu sees on üsna palju meeleheidet ja pimedust, 
Aga ärge muretsege, mu armsad! 
Ma olen asunud seda kõike hävitama vitamiinide, rauatablettide 
Ja muude tänapäeva inimesele kättesaadavate imevahenditega. 
Ükski kurbus ega pimedus ei jää lihtsalt ootama ja passima, 
Kui teda pommitatakse puuvilja-maitseliste närimistablettide ja rauaga. 
Hahhh! 

Ma tahaksin osata seda kõike paremini seletada, 
Aga nii sügavale, kui mul on tulnud vaadata, ei taha ma kedagi lasta. 
Välja arvatud siis, kui mul on hinge all kaks pudelit veini ja poolteist šampust. 
Siis küll. Siis olen ma üdini ligipääsetav. 

Ma muide hindan väga kõrgelt seda, 
Et inimesed viitsivad pärast kõiki neid meeleolu kõikumisi endiselt olemas olla, 
Aga ma ei.. Lihtsalt ei. 
Ma kavatsen juuksuris käia, juuksed siniseks värvida, 
Juustega mässamine on mind alati aidanud... 
Ja kõik läheb ise paremaks. 
Kui mul on tunne, et ma olen nii ennast kui kõiki teisi petnud, 
Siis ei saa seda lahendada paari pudeli veiniga 
Või ühe randmelõikumisõhtuga. Lihtsalt ei saa. 

Aaaaga, ma ei tahtnud tegelikult  üldse masendavaks kiskuda. 
Pigem teada anda, et ma olen endiselt elus ja ühes tükis. 
Ja et ma hoolitsen enda eest aina paremini... 
Ühel päeval võtan ma oma maailmakalli korterinaabri kaasa 
Ja me lähme koos mõnda spaasse end poputama. 
See on plaan. 
Ja ma arvan, et see võiks ikka väga lõbus tegelikult olla. 
Peaasi, et keegi mind masseerida ei ihaldaks. 

Ma tahan minema, et siis tagasi tulla. 
Ma tahan olla kurb, et siis õnnest enam rõõmu tunda. 
Ma tahan nutta, et hiljem täiel rinnal naerda. 
Ma tahan olla üksi, et mitte kunagi enam üksi olla.

All the songs have died...

Ma olen uskumatult tüdinenud ja väsinud. 
Kõik sõnad on läinud, kogu empaatiavõime kadunud. 
Hetkel tundub iga terake fiktsiooni ja kujutlust 
Tuhat korda parem kui reaalsus. 
Sinna ma end matangi. Raamatutesse, sarjadesse, muusikasse... 
Ma lihtsalt ei suuda hetkel üldse reaalsusega tegelda. 
Baby steps. Need to take baby steps. 

Ma ei oska midagi kirjutada, 
Sest see, mida ma öelda tahan on liiga kõle... 
Ja kõik muu tundub täieliku valena. 

Ma ei tea, kas ma andsin liiga palju 
Või võtsid hoopis sina mõõdutundetult, 
Aga ma olen praegu väga tühi. 
Mul on kahju. Aga mul pole enam mitte midagi anda. 
Ma tahan end vaid silmapettesse peita ja pikalt ära olla. 


Viimasel ajal tunnen ma end kuidagi eriliselt üksinda. 
Need, kellel ma olen lasknud ära jalutada, on läinud 
Ja need, kellest olen kinni hoidnud, on mu peos muutunud halliks ja ilmetuks. 
Ma ei ole selle üksinduse vastu. See on tegelikult isegi hea. 
Ma ei tea ju, millal ma tagasi tulen... 
Sa ei pea mind ootama. 
Mul on nii kohutavalt palju lahendamata asju. 
Ma olen end jälle ise kusagile kaugele ja pimedasse ära mõelnud, 
Anna andeks :)

Hybernation

Ma tahan maagaaadaaaa... 
Jah, ma olen endiselt elus, endiselt väsinud 
Ja viimasel ajal on mul kahtlaselt külm pidevalt. 

Ma olen vahepeal hullult tegus jõudnud olla, 
Kooli algus on üsna kurnavalt mõjunud :) 
Ma olen puhta tahtejõu varal kell pool kuus hommikul veel üleval olnud, 
Et seigelda mööda maailma ja hiilinud kohustustest kõrvale. 
Ma olen uuest aastast kuidagi eriliselt palju aega saanud Meelisega veeta 
Ja ma pean ütlema, et mulle enamasti täitsa meeldib :D
Ta on üks neist, kes tuleb kuidagi üliõigel ajal alati, 
Ilmub ja kaob mingi isikliku graafiku alusel, 
Aga siis kui ma parajasti unistan road trippidest või on tunne kuidagi eriti kehv, 
On ta äkki kohal ja tekitab mu ellu parajal hulgal põnevust. 


Vennad Trumanid said täna üle pika aja taas üle vaadatud. 
Nemad tulevad ja lähevad kah nii, nagu Jumal juhatab. 
Ma olen end viimasel ajal õrnalt süüdi tundnud, 
Et ma neid nii vähe näinud olen, ise elame pmst naabermajades. 
No ma ei tea.. Valentinipärvaks nüüd tegime plaanid ära peaaegu :) 
Meie ja kõik meie üksikud sõbrad: 
Koguneme Tartus, et purustada ja pooleks murda südamekujulisi küpsiseid :D
Joome šampust ja tähistame oma mitte eriti vabatahtlikku üksikuelu :D


Kuidas küll inimestesse nii palju valu ära mahub? 
Ma vaatan enda ümber ringi ja kõik maadlevad eluraskustega, 
Kes hoiab oma valu rohkem salajas kui teine, 
Aga kuidagi on see siiski pidevalt olemas. 
Mul on nii kuratlikult valus ja kurb, et ma ei saa maailma nende jaoks heaks teha. 
Ma tahan olla olemas, ma tahan kuulata ja rääkida ja nõu anda... 
Ma tahan, et kogu maailm teaks, et ma olen olemas. 
Et nad kunagi valule alla ei vannuks, sest lõpuks läheb kõik paremaks. 
Ma ei mäletagi enam täpselt, kuidas min oma rasketest aegadest üle sain. 
Mul olid õiged inimesed õigel ajal ja palju abi. 
Ja ühel hetkel ma lihtsalt ei jaksanud enam valutada. 
Ning avastasin, et sama lihtne, kui on elus leida valu, 
On ka leida väikeseid õnnelikke hetki, kasvõi sekundeid, mis muudavad tervet perspektiivi. 
Ma suudan vaimustuda, ma suudan teha eriliselt lapsikuid rumalusi, 
Ma julgen endale lubada täielikku vabadust, isegi kui väga väikestes doosides. 
Ma tahaksin kõik oma mälestused ja kogemused inimeste peadesse valada, 
Et nad näeksid seda, mida mina nii pagana selgelt näen. 
Et õnn on valik. Et õnnelik olla võib ka imetillukeste asjade üle. 


Ma kordan end ilmselt iga kahe postituse tagant juba. 
Ma saan ise ka aru, et käian nagu katkine plaat. 
Mida ma öelda oskan? 
Kõige selle kurbuse ja raskuste sees on mul endal ka vaja millegi külge klammerduda. 
Te ei tea, kui olulised te mulle olete. Tegelikult mitte. 
Kui väga teie kurbus mind kurvaks muudab, 
Kui väga tihti laman ma öösiti voodis, vaatan pimedust ja mõtlen... 
Mõtlen, kuidas ma tahaksin teid vägivaldselt õnnelikuks teha :D 


Tulge, teeme kohvi ja istume vaikides köögilaua taga. 
Me ei peagi ju rääkima, oleme lihtsalt veidike koos. 
Te teate, et olete alati oodatud. 


P.S. Homsest jälle mõned päevad Rakveres. 
      Tagasi koju :)