Ma olen uskumatult tüdinenud ja väsinud.
Kõik sõnad on läinud, kogu empaatiavõime kadunud.
Hetkel tundub iga terake fiktsiooni ja kujutlust
Tuhat korda parem kui reaalsus.
Sinna ma end matangi. Raamatutesse, sarjadesse, muusikasse...
Ma lihtsalt ei suuda hetkel üldse reaalsusega tegelda.
Baby steps. Need to take baby steps.
Ma ei oska midagi kirjutada,
Sest see, mida ma öelda tahan on liiga kõle...
Ja kõik muu tundub täieliku valena.
Ma ei tea, kas ma andsin liiga palju
Või võtsid hoopis sina mõõdutundetult,
Aga ma olen praegu väga tühi.
Mul on kahju. Aga mul pole enam mitte midagi anda.
Ma tahan end vaid silmapettesse peita ja pikalt ära olla.
Viimasel ajal tunnen ma end kuidagi eriliselt üksinda.
Need, kellel ma olen lasknud ära jalutada, on läinud
Ja need, kellest olen kinni hoidnud, on mu peos muutunud halliks ja ilmetuks.
Ma ei ole selle üksinduse vastu. See on tegelikult isegi hea.
Ma ei tea ju, millal ma tagasi tulen...
Sa ei pea mind ootama.
Mul on nii kohutavalt palju lahendamata asju.
Ma olen end jälle ise kusagile kaugele ja pimedasse ära mõelnud,
Anna andeks :)
No comments:
Post a Comment