Just can't have it all

Mul on täna olnud üks sürreaalsemaid päevi üle pika aja. 
Terve minutite rodu algusest lõpuni on olnud... 
Unenäolised. Ja seda sel lihtsal põhjusel, 
Et kõik toimunu ei tundu minuga mitte kuidagi seostuvat. 

Sain täna kõige ootamatumast kohast kõige ideaalsema wake up call'i. 
Lihtsalt hea on teada, et mõned inimesed näevad sind läbi, 
Näevad läbi kõigi teeskluste ja pingutuste 
Ning arvavad endiselt, et hea idee on olla sina ise. 
Ma ei tea, kas aitavad vitamiinid või õiged inimesed õiges kohas... 
Aga ma tunnen, et ma suudan jälle hingata. 
Veidi hell on olla ja ma pole endiselt veel kindel, 
Kuhu ma lähen ja mida ma teha tahan, aga minu sees on uus kindlustunne. 

Kõige rohkem siin maailmas kardan ma kaotada oma vabadust. 
Ma tean juba, et ma võin kaotada iseenda, võin kaotada inimesed enda ümbert, 
Ma ei karda enesehävitust, ei karda üksindust või eksimusi. 
Ma kardan, et ühel päeval kaovad ära mu valikud, mu vabadus tulla ja minna, 
Kardan kaotada maanteed oma jalge alt, sihitut rändamist. 
Mul on alati vaja võimalust põgeneda, kaduda läbi salaukse. 

Raske on olla korraga rohkem kui üks inimene. 
Ja ma olen. Rohkem. 
Minu peas on üsna vähe ruumi. 
Ja mõtted, mida ma mõtlen, ei liigu vist üheski teises ajus. 
Ma olen imelik ja heitlik, olen tundlik ja dramaatiline, 
Olen nõrk ja egoistlik... Ja minust ei saa iial tublit last ning korralikku inimest. 
Ma lihtsalt ei ole selline. Ma ei ole oma olemuselt korralik ega austusväärne. 
Ma olen, mis ma olen. Palju vigu ja käputäis head. 
Ehk on aeg selle kompotiga ise leppida ning seejärel lepib ka maailm. 

Ma ei lähe sel nädalavahetusel koju. Veel pole õige aeg. 
Kõik need mõtted, mida ma mõelnud olen, 
On selle idee minu jaoks üsna kardetavaks teinud.
Aga järgmisel nädalavahetusel juba lähen ja panen kõik õigeks. 
Ma ei ole tegelikult nii kergesti purunev, nagu ma arvan. 
Ma olen palju-palju tugevam, kui ma arvan. 
On aeg andestama hakata.