On armas päikeseline päev.
Ja ma pole valusalt kaua mitte midagi kirjutanud.
Peamiselt sellepärast vist, et kõik tundus kirjapanemiseks liiga valus.
Ma olen natuke kõigi oma teemadega tegelenud
Ja palju pead liiva alla ka peitnud.
Minu sees on üsna palju meeleheidet ja pimedust,
Aga ärge muretsege, mu armsad!
Ma olen asunud seda kõike hävitama vitamiinide, rauatablettide
Ja muude tänapäeva inimesele kättesaadavate imevahenditega.
Ükski kurbus ega pimedus ei jää lihtsalt ootama ja passima,
Kui teda pommitatakse puuvilja-maitseliste närimistablettide ja rauaga.
Hahhh!
Ma tahaksin osata seda kõike paremini seletada,
Aga nii sügavale, kui mul on tulnud vaadata, ei taha ma kedagi lasta.
Välja arvatud siis, kui mul on hinge all kaks pudelit veini ja poolteist šampust.
Siis küll. Siis olen ma üdini ligipääsetav.
Ma muide hindan väga kõrgelt seda,
Et inimesed viitsivad pärast kõiki neid meeleolu kõikumisi endiselt olemas olla,
Aga ma ei.. Lihtsalt ei.
Ma kavatsen juuksuris käia, juuksed siniseks värvida,
Juustega mässamine on mind alati aidanud...
Ja kõik läheb ise paremaks.
Kui mul on tunne, et ma olen nii ennast kui kõiki teisi petnud,
Siis ei saa seda lahendada paari pudeli veiniga
Või ühe randmelõikumisõhtuga. Lihtsalt ei saa.
Aaaaga, ma ei tahtnud tegelikult üldse masendavaks kiskuda.
Pigem teada anda, et ma olen endiselt elus ja ühes tükis.
Ja et ma hoolitsen enda eest aina paremini...
Ühel päeval võtan ma oma maailmakalli korterinaabri kaasa
Ja me lähme koos mõnda spaasse end poputama.
See on plaan.
Ja ma arvan, et see võiks ikka väga lõbus tegelikult olla.
Peaasi, et keegi mind masseerida ei ihaldaks.
Ma tahan minema, et siis tagasi tulla.
Ma tahan olla kurb, et siis õnnest enam rõõmu tunda.
Ma tahan nutta, et hiljem täiel rinnal naerda.
Ma tahan olla üksi, et mitte kunagi enam üksi olla.
No comments:
Post a Comment