Kui ma pole enne osanud Lauri Kaldojast vaimustunud olla,
Siis nüüd vist veidike olen küll.
Kui Leeni võttis omale kohuseks enne etendust ka novell läbi lugeda
Ja end saabuvaks igati ette valmistada,
Siis mina kasutasin teist lähenemist.
Üritasin üsna valge lehena kohale minna,
Kuigi uudishimu sai paratamatult minust võitu
Ja ma koukisin Leenilt loo lõpu välja. Pidin teadma, noh.
Seega, ma olin ähmaselt teadlik sellest, mis tuleb
Ja mul oli kuhjaga ootusi. Ma kujutasin vaimusilmas üsna hästi ette, mis saama hakkab.
Ja see etendus polnud milleski sarnane minu kujutlusele.
Seega, minust tehti etenduse alguses kohe jälle valge leht
Ja kõik minu eelarvamused ning kujutlused kustutati ära.
Ma tunnistan ausalt, ma ei uskunud, et Kaldoja sellise monotüki välja kannab.
Aga see oli tõeliselt hea ja tõeliselt ilus ja kurb ja traagiline ja usutav.
Ma elasin kogu hingest kaasa tervele sellele draamale,
Mis laval nende liiga-liiga põgusana tunduvate minutite jooksul toimus.
Ma olin ühes kohas juba imelähedal isegi paari pisara poetamisele,
Mis minu puhul on suur asi.
Võta siis kinni, kas parem on olla naiivne ullike, kelle üle samas pidevalt naerdakse
Või võrreldamatu geenius, kellest kõik hirmuga eemale hoiavad.
Üksi on nad mingis mõttes ju mõlemad.
Mõnda asja lihtsalt ei saa parendada, sest tasakaal on imehabras.
Mõnikord tuleb lihtsalt leppida olemasolevate plusside ja miinustega,
Sest lisades plusse, lisandub kiirelt ka miinuseid.
Taas, imeilus tükike unustust Rakvere Teatrilt.
Ja müts maha Lauri Kaldoja ees, kes kandis vähemalt minu silmis,
Nii palju või vähe kui see ka ei tähendaks,
Laitmatult sellise suure ja keerulise rolli raskust.
Ma olen siiani veidike kurb nii Algernoni kui Charlie pärast.
Kuidas lahendada võimatut dilemmat?
Kuidas teha õnnelikuks kõik asjaosalised,
Kui õnn on alati justkui miraaž, mida kunagi tabada ei õnnestu?
Ja ometi tahaks nad nii väga õnnelikuks teha.
No comments:
Post a Comment