Kui kõigist võimalikest variantidest valin ma sinu jaoks parima,
Kui kõigist võimalikest sõnadest valin ma sulle leebeimad,
Kui kõigist võimalikest hetkedest pühendan ma sulle need,
Mida sa minult palud...
Siis sa juba tead, et ma armastan sind.
Ja sa ei pea end enam tõestama.
Sa ei pea enam proovima olla kõige kõigem.
Ma juba olen sind näinud, ma juba olen su ära tundnud,
Sa oledki juba minu jaoks õige.
Palun, ära kuluta liigseid sõnu, ära loobi liigseid labasusi,
Need ei tee sind enam kuidagi paremaks või õigemaks.
Sa oled juba mu maailma osake, ma ei saaks ju minema jalutada ka siis, kui seda tahaksin.
Puhka nüüd, hinga sisse ja välja, ole rahulik.
Ole tasa. Milleks öelda midagi lihtsalt selleks, et midagi öelda?
Kas vaikus on tõesti nii valus?
Kui tuhandest võimalikust variandist on leitud see õige,
Siis seda enam õigemaks teha ei saa.
Pusletükki ei saa ju enam väiksemaks saagides sobivamaks muuta.
Ma kuulan, kui sa räägid, aga milleks mind kulutada?
Ma naeran, kui sa soovid, aga milleks valetada?
Mõnikord on inimesed nii tohutult kummalised.
Ja asjad on alati nii metsikult keerulised.
Milleks?
Ma tean, kes ma olen ja pärast veerandit sajandit
On mul enda armastamine ülimalt lihtne.
Mis tähendab, et on üsna vähe asju, mida ma endas muudaksin.
Sama on kõigi inimestega mu elus.
Uute ja vanadega, tuttavate ja sõpradega.
Kui sa oled mu ellu kuidagi sisse komistanud,
Siis oled sa juba oluline.
Ja ma olen sinu jaoks olemas. 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas.
Ma arvatavasti juba pean sind asendamatuks.
Ja seda kummalisem tundub mulle see põhjusetu mulisemine,
See kummaline suhtlemisviis, mis on paljude jaoks vist terve sotsiaalsuse alus.
Milleks pigistada sõnu välja sealt, kus neid pole?
Ka mina võin üles lugeda kõik teeäärsed puud ja lendavad linnud,
Aga see ei anna meile mitte midagi juurde.
Ma ei taha võltsilt naerda iga kord, kui sa avastad kummalise kujuga veelombi,
Ma tahan olla tasakesi ja mõttes muheleda, sest sa tunned end vaikides ebamugavalt.
Ma tahan ükskõik mida peale selle, et sa mind sõnadevooluga üle kallad
Ja ma pean sinuga mingit kiirreageerimismängu mängima.
Mis saab siis, kui ma ükskord enam ei viitsi iga käskluse peale reageerida?
Kas see teeb midagi halvemaks?
Peale sinu enesetunde ma mõtlen?
Vahel olen ma nii meeletult väsinud.
Ja ma ei saa siis minna ning oma inimestega koos olla.
Sest kui kutsu käsklustele ei allu ning pidevalt läbi tema teele pandud põlevate rõngaste ei hüppa,
Siis on kutsu ilmselgelt haige ning ta tuleb arsti juurde viia.
Aga vahel tahab kutsu lihtsalt, et keegi teda kõrva tagant sügaks
Ning laseks tal jumala rahus diivanil konti närida.
Vara on veel ära lennata, kui tiivad ei kanna.
Kuigi süda ja pilk liiguvad juba horisondi poole.
Vara on veel kõigele käega lüüa, kui kõik pole kadunud.
Palju head on möödas, aga see ei tee olevikku ju halvaks.
Vara on tunda end vanana, kui meie aeg alles algab.
Ma armastan sind küll, aga see ei tee ei mind ega sind täiuslikuks.
Kui minu suurim unistus ja suurim hirm on üks ja sama,
Kummale poole ma peaksin siis kalduma?
Oh, elu ja selle lõputud paradoksid...
No comments:
Post a Comment