Kui on saladused, siis olgu juba suured.
Kui on valu, siis olgu see hästi peidetud.
Ja kui juba võtta ette seiklusi, siis suuremaid kui elu :)
Ma tahan oma nahast kümnesse erinevasse suunda laiali joosta,
Tahan minna kaugele-kaugele, aga armastus hoiab mind just siin.
Kuidas täita oma unelmaid, kui süda ei lase kodunt minema? :)
Meil on probleem, mu kallis Houston.
Ma olen sel kuul olnud eriti aktiivne kõige muu suhtes peale kõige olulisema.
Ma olen ringi tormanud, korjanud kokku terve hulga hindamatuid kogemusi,
Olen suhelnud, maganud, lugenud, kirjutanud, unistanud...
Aga kõik, mis puudutab kohustusi, on jäänud kusagile kaugele.
Ja hetkel on sellega seoses veel kõik okei.
Aga mitte enam pikalt.
On vaja otsustada, on vaja liikuda, on vaja hirmudest üle olla.
Ja nii see lähebki. Iga hetk nüüd.
Kõik, mida ma tahan on veel rohkem päikest,
Ma tahan veel rohkem rohelust, veel rohkem lootust, veel rohkem seiklusi!
Ma igatsen, et miski kõditaks mu halle ajurakke, et miski sunniks mind mõtlema,
Ma vajan hetkel kõige enam mingit väljakutset...
Ma ei oska olla... Ei oska olla see, mis ma olema peaksin.
Kas enda kohta on imelik öelda, et ma ei oska olla keskpärane?
Sest nii mitmes mõttes ma ju siiski olen...
Lihtsalt, minu maailm sai juba ammu väga säravad värvid
Ning hetkel on mul tunne, et üks osa mu elust kipub neid värve tuhmistama.
Ma olen krüptiline ja salapärane, aga ma ei oska paremini.
Ja ma armastan seda kõike ometi.
Armastan oma probleeme ja oma inimesi, oma kohta ja olemist.
Armastan isegi oma segast väikest ajukest, mis genereerib uskumatut ulmet.
Kunagi ma räägin teile sellest kõigest lähemalt.
Aga nüüd kõik tuttu!
No comments:
Post a Comment