Võib ka öelda, et kohvikus.
Või hoopis unenäos.
Ma armastasin iga hetke sellest.
Peamiselt õhkkonda ja sõnu, sõnu, SÕNU!
Kuidas suudab keegi küll selliseid sõnu reaalsuseks muuta?
Intensiivsed pilgud, intensiivsed stseenid, täielik kadumine.
Kui kõik läbi sai, oli pikk hetk täielikku vaikust. Mulle see meeldis.
Ma oleksin vist üldse plaksutamata vaikselt ruumist ära jalutanud,
Poleks tahtnud koos aplausiga ärgata, vaid selles samas unenäolises olekus lahkuda,
Kõiki neid mõtteid ja emotsioone ühe jutiga edasi seedida.
Pärast ärkamist on ju nii raske unenägu täies ulatuses jälle meenutada,
Kõiki selle nüansse ja keerdkäike analüüsida.
Arvan, et ma ei peakski seda tegema.
Kogu see olemine oli ilus ja vaba. Veidi traagiline, veidi sürreaalne.
Aga just selline, nagu see olema pidi.
Läheksin seda vaatama ehk veel teine ja kolmas kordki...
Aga kas sama unenägu, mis kordub õhtust õhtusse, ei kaota mingil hetkel oma võlu?
Las ununeda detailid, las tuhmuda näod ja ilmed, las kaduda sõnad.
Nii see peabki ju minema.
Las ta kaduda kuhugi, sest emotsioon ja Teadmine on juba olemas.
Eesmärk on täidetud. Ma tundsin suurt Armastust, aga see ei olnud tõeline.
Ma tundsin suurt Valu, aga see kuulub mingisse teise maailma.
Ma tundsin suurt Pettumust, aga lõpuks tuleb meil kõigil ju ärgata.
Ma tean, et ütlen seda alati kõigi Rakvere Teatri etenduste kohta,
Aga see oli parim asi, mida ma siiani näinud olen.
Nagu ka kõik eelmised. Need kõik on olnud parimad.
Kusagil väikeses riigis on väike linn
Ja seal linnas, mäe otsas, just nagu legendide järgi kohane,
Luuakse maailmu, luuakse unistusi ja unenägusid.
Me käime sealt saamas tuld, mis aitab meil unistada, olla paremad, elada.
Ma vaimustun, aga kas te saate seda mulle ette heita? :)
No comments:
Post a Comment