Oo seda lõputult segast ja arusaamatut maailma.
Kihisev ja rabelev väike sipelgapesa,
Kus igaühel on oma okas või oksaraag tassida
Ning eneserebestamise kõrvalt on pea võimatu veel teistele kaasa elada.
Karm tõde on aga see, et mida kurvem sa oled
Ning mida rohkem sa oma kurbusest räägid
Ja mida enam sa inimestelt tähelepanu ja silitusi palud,
Seda üksikumaks sa jääd.
Oh, need komplimendid, need on nagu narkootikum.
Kui sulle juba korra on hästi öeldud, siis sa enam ilma ei saa.
Ja mida aktiivsemalt sa seda lunid, seda kättesaamatumaks see muutub.
Inimesed hiilivad salaja minema, kui nad aru saavad, et sa ainult egoboosti vajad.
Kes ütles, et elu on lihtne?
Kõik, mida me tahame, on olla aktsepteeritud ja jumaldatud ja armastatud ja hinnatud..
No ei ole ju palju soovitud, eh? :D
Tahaks, et keegi tuleks, ütleks, et sa oled maailmas kõige ilusam ja parem,
Lohistaks su päikeseloojangusse ära ja pühendaks oma eksistentsi sinu õnnele.
Filmides ju pidevalt läheb just nii.
Mul on kurb vaadata neid inimesi, kes selle momendi nimel kogu oma elu ootele panevad.
Et enne seda päikeseloojangusse sõudmist nagu ei saakski mingit õnne ja ilu olla.
Igatsevad ja valutavad ja nälgivad ja nutavad selle hetke pärast,
Unistades vaid sellest rõõmust, mis tuleb, kui tuleb see inimene,
Kes oma eluga muud teha ei taha, kui nende pead silitada ja ilusaid sõnu sosistada.
Kui veab, siis ihaldab ta üle kõige muu ka tube koristada ja köögis võileibu vorpida.
Ideaalset pole olemas. Ja elavat, võileibu vorpivat romantika käsiraamatut ei ole ka.
Tuleb ikka ise kuidagi hakkama saada.
Ideaalis ehk isegi leida mõni selline veidi tühja pilguga keskmine mees,
Kes ei oska ei ratsutada, süüa teha ega riimida...
Ja ta ise kuidagi poolvägisi kusagile varjulisemasse kohta ära lohistada.
Et sel hetkel veel päikest oleks ja et see just õigele poole loojuks,
Seda on juba ikka väga palju palutud.
Aga kui veab, siis saab vähemalt sugu jätkatud või noh...
Üheks õhtuks tegevust.
Armsad tüdrukud, unistused on ilusad ja kõik..
Aga elu on ka päris ilus ja tegelikult võib üsna õnnelik olla ka üksi.
Või sõpradega. Või perega. Või lemmikloomaga.
Ja ükski sõber ei kesta teil väga kaua,
Kui tema ainus eesmärk on teile 24/7 ilusaid asju kõrva pomiseda.
Inimene peab ikka vahel sööma ja magama ka.
Ja kui te pärast kõiki neid aastaid ikka veel ei suuda ilma kõlavate tõenditeta uskuda,
Et te olete üsna geniaalsed ja kenad ja arukad ja armastusväärsed,
Siis ei hakka te seda ilmselt iialgi uskuma.
Seega: komplimentidest võib ka sõltuvusse jääda.
Minge ravile. Asendage komplimendid šokolaadikommidega.
Ja umbes kolme aasta pärast on teil juba reaalne probleem,
Mis vajab reaalset tööd, et jõuda reaalse lahenduseni.
Ma ei pruugi olla kõige õigem inimene seda ütlema,
Aga armsad noored: tehke oma eluga midagi!
Ohsa... See oli praegu iroonia tipp vist :D
Olge õnnelikud. Või vähemalt teeselge, et olete, äkki hakkab külge.
Naeratage, isegi kui ei tahaks eriti,
Äkki tuleb siis põhjus tagantjärele.
Sööge vitamiine.
Ja unustage ära need kiusupunnid, kes teie tuju ära tahavad rikkuda.
Isegi, kui valusad sõnad ära ei taha ununeda,
Matke need kuhugi sügavale ja ärge mõelge neile.
Maailm on kena, päike paistab
Ja mis siis, et keegi arvab, et ainus hea asi teie juures üldse oli see, et te ei suitsetanud.
Tehke üks sigarett ja ärge mõelge sellele, mis te nüüd siis olete.
Et kohe mitte midagi head teis enam nagu polegi.
Las mölisejad mölisevad. Te olete ikkagi üsna ainulaadsed. Ja toredad.
Vahel hämaras valguses ja udusest peeglist on välimus ka üsna vaadeldav :)
Minge, mu lapsed! Lennake laia maailma ja koguge tarkust!
Järjekordne tarkusetund siinsamas blogis juba järgmisel korral.
Või peale seda.
Te olete vabad.
No comments:
Post a Comment