Viimaste majade taga on ootamas...

Viienda korruse akna taga on linnale omane, 
Mitte eriti pime pimedus. 
Ta lamab öös, sellises, mis koosneb rohkem vaikusest kui valguse puudumisest 
Ning kahtleb kõiges. Iseendas, maailmas, Jumalas ja hommiku saabumises. 
Haigutused annavad lootust, et enne koitu saabub uni, 
Aga ta teab juba, et enne seda mõnusat rammestavat surinat ihuliikmetes 
Pole magamisest juttugi ning haigutused jäävad lihtsalt häirivaks pettuseks. 

Vaikus. See paganama häiriv, lämmatav vaikus. 
Kui sul on vähegi igatsusi või lootusi, ideid või mõtteid, 
Siis on see ainus, mida sa vajad. Mõttetöö kipub nimelt vaikuses kõvasti paremini edenema. 
Aga kui sul kõik see puudub, kui ainus, mida sa tahad, on magada, 
Kui su peas pole ainsatki sädelevat ideed ega mõtet, 
Kui sa isegi unistada enam ei suuda, sest hommik on paari tunni kaugusel, 
Algamas on uus päev, mis toob kaasa uued kohustused, uued tormamised, uue valguse. 
Ainus, mida sul hetkel vaja on, on UNI. 
Ja see on ainus, mida su keha sulle hetkel keelab. 
Kell tiksub, minutid jooksevad, väärtuslikud hetked, mil sa võiksid magada ja puhata, 
Kihutamas mööda, sest sul ei ole und. Tere tulemast uude homsesse! 
Päike kerkib horisondi tagant, su võimalus on läbi, oravaratas ootab sind. 

Ta lebab põrandal, vaatab läbi akna pilvi, ning tunneb end äkki teravalt elavana. 
Maailm on siin samas, tema ümber, tema all, tema kõrval, kõigest sammu kaugusel. 
Ta lebab terve maailma ees ihuüksi ja ihualasti, neid lahutamas vaid õhuke klaas. 
Ta on siin ja ta on osa millestki tajumatult suurest. 
Olla alasti terve universumi silme all, kuid mitte olla nähtud, 
Üks kõige rabavamaid kontsepte üldse. 
Ta hingab aeglaselt sisse, tõmbab sõrmedega läbi juuste, silitab oma nahka. 
Ta on olemas. Ta on reaalne ja mõõtatult tugev. 
Just sel hetkel. Paar tundi enne koidikut, paar tundi enne uut päeva, 
Just seal on ta äkki tugev ja ilus, võitmatu ja meeletult õnnelik. 
Kõik on võimalik. 

Taevas on pilves. Ja pimedus on sellest hoolimata veelgi vähem pime kui enne. 
Kusagil juhtub just sellel, käesoleval hetkel kujuteldamatuid imesid ja õudusi. 
Ja tema lamab seal, kõrgel maapinna kohal betoonist karbis, 
Näeb maailma ülima selgusega, tunneb iseennast äkitselt nii terviklikuna... 
Ning äkki on uni kohal. 
Ta unustab muretseda sellepärast, et magamiseks polegi õieti aega. 
Ta lihtsalt suigub aeglaselt unne ning hommikuks on kõik nagu kummaline uni. 
Liiga sürreaalne, et pidada seda millekski muuks kui unepuuduses aju loominguks, 
Ärkab ta hommikul jälle iseendana. Ei midagi meenutada. 

Miks tekib alati just pimedas öös soov põgeneda, 
Kõik selja taha jätta, 
Sõita terve igavik mööda musta maanteed, 
Kaduda mägedesse, kaduda igavikku. 
Miks tekib alati just öösiti see talumatu tung pimedusse haihtuda 
Ning mitte iialgi naasta? 
Miks on maailm korraga nii kodune ja tavaline 
Ning nii metsikult uus ja hirmutav? 
Kõik, mida me tahaksime, on leida endale selles üks tilluke paigake, 
Üks väike kohake, mis kuuluks ainult meile. 
Ja see kõik on lõpuks üks suur illusioon. 
Igal hommikul ärkame me siiski iseendina ning kogu eelnev oli vaid unenägu. 
Milleks süüvida oma hilisöistesse unelmatesse, millel polnud reaalsusega midagi pistmist? 
Milleks kaevuda veelgi sügavamale haavadesse, mille päevavalgus niigi kokku lapib? 

Ma olen pimeduses hoopis teine inimene.