Ma kardan liiga paljut.
Ma loodan liiga vähesele.
Ja ma pole kõige terviklikum ja normaalsem inimene maailmas.
Minu hirmud võtavad mõnikord võimust, 
Minu häired muudavad mu kummaliseks...
Ja mida ma saan sinna teha?
Ma saan ainult üritada ise hakkama saada, 
Ma saan vaid püüda neist üle olla.

Ja siiani on mul tunne, 
Et kui ma inimestega jagaksin kõike, 
Mis mu peas ja hinges toimub, 
Siis...
Ma arvatavasti koormaksin nad üle.
Ja arvatavasti läheksid nad lihtsalt ära.
Niisiis: ma ei tee seda, 
Kui see vähegi minu võimuses on.
Ma hoian oma asjad endale.
Ja loodan, et ühel päeval olen ma piisavalt tugev, 
Et nendega ise hakkama saada.

Ja seda lahedam on,
Kui vahel tekivad inimesed, 
Keda tõesti huvitab ja kes tõesti saavad aru.
Seda imelisem on, 
Et seda vähest, mida ma ära annan, 
Mõistetakse. 

Ma kardan vahel ennast.
Ma kardan vahel maailma.
Aga kõik läheb paremaks. 
Lõpuks.
Ma loodan.

Te ehk ei näe, 
Kui palju te mulle annate...
Aga see on tervet mu olemist muutnud.
Te ehk ei taju, kui oluline see on, 
Aga see on. OLULINE.

Te muudate mu hirmud väiksemaks.
Te panete mind uskuma õnnelikku lõppu.
Ja seda on rohkem, kui ma ise enda heaks teha suudan.

Ma olen vahel lihtsalt nii väsinud.
Iseendast.
Ja kogu maailmast.
Ja mõnikord ma tahaksin olla nõrk
Ja lihtsalt kõik töinates välja laduda, 
Aga ma ei suuda.
Ja saladuste hoidmine väsitab, kas pole?
Saladuste hoidmine on raske.
Aga vahel...
Vahel me lihtsalt ei oska teisiti.

Ilusaid unenägusid, mu kallid ja kõige kallimad!
Ilusaid unenägusid...