Very, very extraordinary...

Minus on pidevalt kaks erinevat olekut.
Ma olen meeletult väsinud ja tüdinenud,
Et inimesed siiani püüavad mind ja mu elu juhtida.
Ma ei taha, et mind kmandataks ja solgutataks,
Ma ei salli, et minu kallal naaksutakse,
Ma ei suuda kannatada, kui mind tullakse ümber kasvatama.
Jah, nõuanded võivad olla head,
Jah, need võivad tulla parimate kavatsustega.
Kuid üks asi on anda sõbralikku nõu ja samas USALDADA mind,
Et ma olen piisavalt suur ja arukas juba,
Et ise endale parimaid otsuseid vastu võtta,
Teine aga, kui peale oma lahenduste ei taheta muid alternatiive näha ega kuulda.
Ma olen tüdinenud sellest elukestvast enese õigustamisest,
Ma ei suuda ega hakka iialgi suutma olla see,
Keda kõik minus näha ihkavad.
Take it or leave it.
Ma olen nii ebatäiuslik, nii tuulepäine, nii ebaloogiline,
Nii rõve ja räme, nii mehelik, nii paks, nii lärmakas,
Nii närviline, nii väsitav ja nii ebameeldiv kui tahan
Ja guess what??
Sa ei saa sinna midagi teha!!!
Just sinu kiuste, just sinu igikestvate kõnede pärast
Olen ma veel kümme korda hullem.
Palju õnne, sul on õnnestunud kasvatada minust see,
Kes sinu esimeste silpide peale välja lülitub
Ja suudab täielikult ignoreerida kõike, mida sa räägid.
Ma suudan istuda tundide kaupa ja kuulata sinu tobedaid kõnesid,
Suudan sulle otsa vaadata ja mitte naerda, mitte nutta, mitte karjuda.
Ma suudan seda, sest sina oled suutnud selle ande mulle sisse programmeerida.
Ma ei kuula sind enam, Ja sinu sõnad ei tee juba ammu enam haiget.
See, mis kunagi oleks võinud olla,
See austus ja armastus, mis olid, on nüüd ammu kadunud.
Sa oled mulle...
Nagu võõras. Ma olen sinu suhtes kiviselt neutraalne.
ma kardan sind aegajalt, see on tõsi,
Aga mul puudub juba aastaid-aastaid mingigi soojem tundevirve su suhtes.
Ma ei suuda sulle ikka veel seda kõike näkku öelda,
Ma ei suuda ikka veel öelda sulle, et kuigi sa eitad seda,
Kuigi sa püüad veenda nii mind kui ennast vastupidises,
Oled sa aeglaselt tapnud kõik, mis oleks võinud olla.
Ma olen sinust lihtsalt meeletult väsinud.
Kunagi ma vihkasin sind pubeka ülekeeva vihaga,
Aga see aeg on möödas.
Ma olen lihtsalt täiesti väsinud ja tüdinenud.
Võib-olla ma kunagi kahetsen oma sõnu.
Võib-olla ma kunagi nutan oma vigade pärast.
Võib-olla suudan ma kunagi olla see, keda sa tahad minust teha.
Aga praegu.
Praegu oled sa mulle lihtsalt... Keegi.
Ja praegu ei suuda ma kujutleda, et sa võiksid olla midagi muud.
Ma ei vihka sind, ma ei süüdista sind,
Ma ei arva, et sa oled läbinisti halb,
Ma ei usu, et sa oled mu elu tuksi keeranud.
Aga see on ka kõik, mida ma saan sulle öelda.
Ma lihtsalt tean, et inimesena kui sellisena ei oleks sa iialgi mu elus.
Et kui meid ei seoks need paratamatud sidemed,
Siis oleksime me mõlemad äärmiselt õnnelikud,
Kui ei peaks üksteist iialgi nägema.
Kõik, mis ma saan sulle öelda...
Sa oled see, kes oled.
Ja ma ei heida seda sulle ette.
Seda on juba tuhat korda enam, kui sina eales oled suutnud mulle pakkuda.
KIbestunud olen ma küll ja seda ei suuda isegi mina parandada.