Draama või midagi...

No ausalt. Sa poed nahast välja,
Sa orgunnid, sa räägid, sa sebid,
Sa palud, sa lubad...
Ja üldiselt, kõik, mis sa saad on gäng eriarvamusel inimesi,
Kellel kõigil on mingi oma ettekujutus
Ja kes üldiselt istuvad, käed rinnal risti ja...
Ma ei saa aru.
Jah, me oleme bitchid.
Ilmselt oleme ikkagi.
Aga ma ei saa aru, miks meie, bitchid nagu me oleme,
Oleme need, kes oma solvumised ja vihad
Ühise eesmärgi nimel maha suruvad,
Samas kui terve ülejäänud bande enda arust õigustatult
Takka üles taob, sest ruumi on vähe ja rahvas ei meeldi.
Miks meie, need bitchid, oleme need,
Kes iga hinna eest kompromisse teevad,
isegi kui see tähendab teoreetilisi trahve ja ebamugavusi.
Miks meie oleme need, kes ühise eesmärgi nimel on valmis
Midagi ohverdama, et aga kõik rahule jääksid,
Aga need rahulolematud pole ikkagi rahul?
Ma ei saa aru.
Esiteks: meie kasuks räägib juba fakt, et me üldse midagi korraldame,
Et me võtame enda õlule selle osa, mis hõlmab
Rahade kogumist, majandamist, tujude kannatamist,
Reisijuhtimist, bussikoristust, tasuta kütte orgunnimist,
Inimeste soovide arvestamist, neljakordset kavade muutmist jnejnejne.
Meie kasuks räägib see, et me vähemalt üritame.
Me pole igatahes need, kes kodus ootaksid,
Et plaanid neile sülle sõidaksid,
Me pole need, kes EELDAKSID, et neid tuleb kõikjale aina paluda.
Me pole need, keda huvitaksid detailid nagu kitsam voodi või autoiste,
Kui eesmärk on hea, kui rahvas on lahe, kui...
Keegi pole kedagi kuhugi ahelates vedanud.
Ja on äärmiselt ebaõiglane meile ninapihta visata,
Et me teeme ja tahame, et oleks mõnus ja lõbus.
On ebaõiglane meid süüdistada, et me tahame OMA RAHVAST.
Jah, oleme bitchid ja arvame, et ongi nii:
Korraldajal on ikka veits suurem sõnaõigus.
Tehke ise kord midagi ja vaatame siis.
Ebaõiglane on sõna võtta, kui teile on koguaeg lihtsalt kandikul ette veetud.

Meie oleme ka väsinud, meie tahaksime ka, et oleks ideaalne.
Ja võibolla kukub vahel sitasti välja.
Aga mõnes mõttes...
Suure eesmärgi nimel võibolla vahel võiks nii palju pingutada,
Et lõpetada kõne toru hargile viskamata.
Võibolla mõelda enne natuke,
Kui lahterdada kui mitte enda,
Siis MEIE sõpru.
Sest kui nii võtta, siis sobitute teie ka sinna rühma päris hästi.
Päris tuttavad näod juba, ei midagi uut, mis?
Tahaks jah midagi muud ja teistsugust juba.
Jah, oleme ise ka ebaõiglased,
Aga solvumine ongi selline.
Meie vabandame, et meil asjad päris nii välja ei kukkunud,
Et kõigil hea oleks.
Ja me vabandame, et me eelistasime kedagi kellelegi.
Ja vabandust ka selle eest, et me enamasti arvame, et meil on alati õigus.
Aga solvunud võime me omaltpoolt siiski olla.
Ja õigus vabandusele on meil ka.