The best way to keep your heart from being broken is to pretend you don't have one.

Vahel piisab õnneks sellestki, et sa tead, et suudad veel õnnelik olla. Kui hästi ma aru saan, kuidas mu tujud ja olemine mind ja meid mõjutab. Kui oluline on see, et ma oleksin rahulik ja puhanud ja valmistunud ja... õnnelik. Kui oluline see on. Oli aeg, kus ma arvasin, et väikese minu tunded ja mõtted ei mõjuta siin maailmas mitte kedagi. Nüüd ma tean. Kuidas ma võin haiget teha, kuidas ma suudan haavata ja solvata. Kui julm ma võin olla. Kui tundetu. Kui ükskõikne. Ja omal moel on see andnud mulle meeletu tugevuse. Ja usu iseendasse. Sest nüüd ma tean, et ma loen. Et ma olen tähtis. Sest minus on võime inimesi õmblustest lahti rebida, nagu minu endaga on terve igaviku tehtud. 
Ma ei taha tegelikult haiget teha. Ma ei taha olla halb inimene. Mul on ausalt öeldes meeletu foobia selle ees, et ma kellelegi kogemata midagi väga hirmsat ütlen. Või jätan vähemalt mulje, et ütlen. Aga on olnud aeg, kus ma muud ei tahtnudki, kui kogu maailm puruks kiskuda ja haavadele soola raputada. Saate aru? Minus oli SELLINE valu, mida mitte miski muu ei tundunud vähendavat. Ja ma pole siiani kindel, kui hästi ma oma pimedaimatel päevadelgi selle maailmalammutusega hakkama sain. Igatahes ei tundnud ma, et minu tekitatud kaos oleks olnud kuidagigi võrdeline kaosega minu enda sees. Ma vihkasin leegitseva kirega. Ja leinasin ennastunustavalt. Ja ma mäletan siiani salaja iga valusat sõna, mis mulle on öeldud. Mäletan iga märkust, mida ma olen võtnud löögina oma isiku pihta. Mäletan iga kriitikanoolt, iga pilku, iga salaja pealtkuulatud vestlust. See kõik tekitab minus siiani tahtmise maailm pea peale pöörata :) 
Ja ma ei mäleta enam, millal see kõik muutus. Millal ma avastasin, et minusse on armastust kogunenud mõõtmatult rohkem, kui viha ja valu. Millal juhtus see, et ma olin valmis kõik halva ja kurja endasse ära peitma, et minu inimesed sellest kunagi teada ei saaks. Millal ma hakkasin julgema avalikult armastada. Millal... Millal see muutus toimus? Ma ei tea.
Nüüd on käes aeg, kus ma julgen avalikult tujutseda ja mossitada ka. Kus ma julgen avalikult näidata, kuidas asjad tegelikult on. NÜÜD on käes aeg, kus ma enam igal sammul ei pelga, et minu vastik isiksus kõik inimesed minu ümbert ära peletab. Okei, valetan. Pelgan ikka. Aga nüüd on aeg, kus ma usun, et kogu sellest armastusest, mida ma nüüdseks endasse kogunud olen, jätkub igaveseks. Ja ma saaksin hakkama. Arvatavasti. Ma vähemalt püüan iga lahkumist rahulikult võtta. Lasta neil lennata. Sest ma pean uskuma, et nii on kõige parem. Ja ma saan hakkama. 
Seda hinnalisemad on need hetked, kus ma tunnen end tõesti väga hästi. Kus kõik langeb paika. Kus ma ei pea teesklema naeratusi, ei pea kordama eelnevalt harjutatud nalju või meenutama päheõpitud remarke. Kus ma ei ole ainult autopiloodil, vaid reaalselt kohal. Olemas. Kus ma olengi õnnelik, sest nemad on õnnelikud. Kus ma tunnen end värske ja adekvaatsena, kus ma jaksan ja tahan midagi endast jagada. Mitte tegeleda puhtalt hakkama saamisega. Või enese säästmisega. Need hetked on harvad ja väärtuslikud. Ja kestavad kaua. 
Sest tegelikult mäletan ma siiani ka iga kohtumist. Iga korda, kus ma olen esimest korda näinud kedagi, kes on aja jooksul mulle kohutavalt kalliks saanud. Ma mäletan iga saladust, mis mulle räägitud on. Iga muret. Iga unenägu. Iga ilusat sõna. Iga koosveedetud hetke. Ma mäletan iga autosõitu, iga kontserti, iga ühist lugu. Ma mäletan iga head ja ilusat asja. Ja vahel kahtlustan ma, et ma mäletan nende mälestusi paremini, kui nad ise :)
Ja ma igatsen neid alati. Rohkem, kui ma oskaksin isegi kirjeldada. Ma igatsen neid vahel isegi siis, kui nad on siin samas. Nad on mind muutnud. Kunagi olin ma uhke selle üle, kui väga ma üksindust armastasin.. Nüüd ei oska ma enam liiga pikalt üksi olla. Mul on neid vaja. Ja vahel kardan ma, et see on ohtlikum sõltuvus, kui suitsetamine või alkoholism. Aga vahel piisab õnnelikolemiseks ka lihtsalt teadmisest, et ma suudan olla õnnelik :)