Mulle meeldis oma tulekut planeerida. Valida välja oma kõige pehmem teksapaar, kõige soojem kampsun, panna jalga oma kõige madalama kontsaga nahksaapad, selga nahktagi, kätte seemisnahast kindad... Tead küll, need, mis sa mulle jõuludeks kinkisid.
Mulle meeldis end esikus peeglist vaadata. Puhas enseimetlus, ma tean. Nahas ja teksas, ühtaegu karm ja pehme; korraga ootusärev ja ettevaatlik.
Kui ma toast pimedusse astusin, tundsin ma end omas elemendis. Mu saapad jätsid lumekirmesse esimesed jäljed, kõik oli vaikne ja külm. Ma oleksin tahtnud jalutada ja jalutada ja jalutada... Aga sa olid kaugel. Ja ma ei armasta oodata.
Kui ma maja eest minema sõitsin, oli minu ees terve maailmatäis võimalusi. Kusagil magasid sina. Teadmata midagi minust. Teadmata midagi maailmast. Ja kusagil selle pimeduse taga olid kõik need inimesed, keda ma armastan. Kusagil pimeduse taga ootasid seiklused. Ootasid uued algused. Kusagil pimeduse taga oli kõige lõpp. Mootor möirgas, kui ma selle kõige poole kihutasin. Ma igatsesin sind rohkem, kui ma kunagi oleksin osanud karta. Kui maailmas oleks õiglust, oleksid sinu uned tol ööl mind täis olnud.
Sellel ööl uskusin ma siiralt murtud südametesse ja lootusetutesse lootustesse. Sellel ööl uskusin ma igavesse elusse ja vastamata armastusse. Ainus, mida ma kindlalt teadsin, oli see, et sina mind ei oota. Et sina magad kusagil rahulikku und sel ajal, kui mina oma meeleheidet põlevasse kütusesse ja mootorimürinasse matan. Ja mul oli valus. Mul oli valus meie mõlema pärast. Sina, kes sa mu nõnda lihtsalt kõrvale suudad lükata, kes sa nii lihtsalt ilma minuta hakkama saad... Ja ometi nii väga vajad sõpra ning kaaslast. Ja mina, kes ma igatsen ainult sind, oskamata sinuga midagi peale hakata. Ma ei oska sulle näidata, kui väga ma tahaksin olla kõike, mida sa parajasti vajad. Kui väga ma tahaksin julgeda sulle helistada siis, kui kõik teised magavad. Kui väga ma igatsen meie kahe aega. Aega, mida ilmselgelt ei tule mitte kunagi. Alati on keegi teine olulisem. Ja ma näen juba, kuidas me aina tähtsusetumaks muutume. Liidetavad on suuremad, kui nende summa. Ja mul on valus.
Kusagil pimeduse taga olid tähed. Aga ma olin õnnelik, et neid näha ei olnud. Ma olin õnnelik, et maailm oli pimeduse taha kadunud. Ma olin õnnelik, et ma olin üksi. Ma olin õnnelik, et ma oma üksindusega hakkama sain. Ma olin õnnelik, sest minu valu ei olnud enam kõikehõlmav. Ma olin õnnelik, sest ma hakkasin harjuma. Kui kummaline on seda nüüd öelda! Aastaid tagasi unistasin ma ainult sellest, et see valu kord läbi saaks. Unistasin mingist kujuteldamatust õnnest ja päikesepaistest. Kui naiivne ma olin! Meie sinuga oleme loodud pimeduse jaoks. Me oleme need, kes elavad oma elu mingis pidevas närivas valus. Ja ilmselt on õige, et me mitte iialgi kokku ei saa. Me oleme mõlemad pimedusest. Me oleme mõlemad valust. Ja mitte koos, vaid üksteisest võimalikult kaugel saame me elada.
Ja siis ma tulin. Pimedusest. Liiga hilja. Või just liiga vara. Ma olin korraga julge ja hirmust segane, olin õnnelik ja kohutavalt kurb. Ma ei helista sulle kunagi keset ööd. Ja ma ei ütle sulle iialgi, kui mul on väga-väga halb. Aga sinu nimel võin ma kord aastas teeselda, et minus on päikesepaistet ja muretust. Kord aastas võin ma unustada iseend ning anda sulle seda, mida sa nii väga soovid. Ja viimane, mida sa tahad, olen mina. Tõeline mina. Meie aega ei tule kunagi. Aga mulle meeldib ikka veel masohhistlikult kujutleda, et kujutlustest piisab. Ma ei lase endal lahti lasta. Ja ma ei tea miks. Ehk on mul vaja näha, mis sinust saab. Sest me oleme sarnased. Ja kui sinul pole lootust, ei ole minul seda ammugi.
No comments:
Post a Comment