Päev nr 11 - lõhn

Ma ütlen kohe ära, et ma ei ole mingi eriline parfüümiinimene. Noh, mulle meeldivad head lõhnad küll, ja mulle meeldib neid poodides sussutada ja unistada, kui glamuurne ma päevad läbi oleksin, kui ma pidevalt selliselt lõhnaksin. Aga tõde on selles, et ma lihtsalt unustan ära oma parfüüme kasutada. Mõned pudelid mul ikka kapis seisavad, osad on kingitud, osad olen omale ise ostnud.. Ma üritan küll, aga tavaliselt lähevad need kõik enne kümme korda "halvaks", kui ma nad poolenistigi kasutatud saan.
Hetkel on mul kaks lõhna, mida ma aktiivselt kujutlen end kasutamas. Vähemalt on pudelid mul käekottides, et kui juhus tuleb siis... Ja kapis on umbes viis pudelit parfüüme, mis ei lõhna enam päris nii, nagu nad peaksid, aga millega seoses on mul armsaid mälestusi või on need armsate inimeste poolt kingitud ja... Ei raatsi nagu ära ka visata.
Üldiselt meeldivad mulle sellised hästi "seebised" ja kerged ja vanillised ja muskuselised lõhnad. See on minu maitse. Ma tahaksin, et lõhnaga oleks ikka nii, et ise ei tunne kogu aeg, et sul miskine parfüüm peal on, aga teised saavad õrnalt aru :) Noh, et kui kamp inimesi istub mu tillukeses autos, siis ei ole neil pidevalt pea aknast väljas või midagi :D
Minu kaks hetkelõhna on aga need:

Jenniferi lõhna tõi ema mulle Kanaaridelt. Või õigemini lennujaamast, aga mõte on see, mis loeb :D Täitsa mõnus lõhn on, ja ma TÕESTI üritan seda kasutada ka. 

Ja selle lõhnaga siin on mul natuke huvitav lugu ka rääkida. Nimelt, kui Kriss omal ajal Tallinna kolis, siis mina aitasin tal asju vedada ja end sisse seada. Noh, kohvreid vedada ja nii :D Ja preemiaks viis tema mu Solarisse kinno ja lõbutsema. Käisime õhtul veel toidukas ka seal, kuna tal oli täitsa tühi üürikas käes ja päris palju nodi oli vaja osta. Ja nii ma seisin seal parfüümiriiuli ees toidupoes ja nuusutasin üht ja teist. Too punane lõhn mulle tegelikult kohe alguses täitsa meeldis, aga millegipärast ei tulnud ja absoluutselt selle peale, et võiks tolle pudeli korvi pista ja ära osta. Lasin ainult törtsu seda randmele ja kihutasin edasi. Aga tagasiteel Tallinnast ma muud ei saanud, kui oma rannet nuusutada. Ja ma kohe PIDIN selle lõhna endale saama. Ainus probleem oli, et ma ei teadnud enam sugugi, mis nimega või milline lõhn see täpselt oli. Seega saatsin Krissile abipaluva sõnumi, tema, hea inimene, läks järgmisel päeval peale tööd uuesti Solarise toidukasse ja pidi mu lõhna üles leidma järgmise kirjelduse peale: see oli vist mingi punane pudel ja mehikesed tantsisid seal peal....
See foto ongi muide tema tehtud seal lõhnariiuli ees, et ma selle järgi ütleksin, kas ta on õigetel jälgedel :) Pudel maksis ise umbes kuus eurot vist ja ma olen sellega siiani väga rahul. Vähemalt pole väga kahju, kui pahaks kätte ära läheb :)