Päev nr 2 - Raha

Ma ei tea, kust Birx nende teemade jaoks küll inspiratsiooni ammutas :D Aga lubadus on lubadus ja... Eks ma üritan.

Raha, raha... Nii kaugele, kui ma ennast üldse mäletan, on raha minu jaoks tähendanud vabadust. Isegi enne, kui ma üldse teadsin, kuidas raha üldse tekib ja kuhu see kaob, on see olnud minu jaoks... Vabadus. Mida aeg edasi, seda tõsisemaks see teadmine on muutunud. Muidugi meeldib mulle osta endale aeg-ajalt täiesti mõttetuid jubinaid, ma armastan kingi, ma armastan ehteid, ma armastan käekotte ja elektroonikat. Raha tuleb, raha läheb. Ma ei ole suurem asi majandaja. Ma olen arvatavasti maailma kõige kehvem säästja, ma ei suudaks ka surmaähvardusel kinni pidada ühestki eelarvest, mis mulle ette on antud. Nagu kõik muu mu elus, toimin ma oma finantsidega emotsioonide ajel.
Mul on pangakontol viimased paarkümmend eurot? Kütus on alati olulisem, kui toit. Kvaliteet on alati piisav alus, et oma eelarvest viimane välja pigistada. Ja kui ma midagi väga tahan, siis pole kuu viimasel nädalal kaerahelvestest elamine mingi argument. Ma olen esimene, kes tunnistab, et ma ei tunne raha väärtust. Ilmselt sellepärast, et ma ei ole kunagi pidanud raha nimel väga kõvasti pingutama. See on lihtsalt kuidagi... Olemas olnud.
Ma mäletan, kuidas ma väikesena kadestasin oma isa. Mitte ema, kes teenis minu isast oluliselt rohkem ja pidas oma palgaga üleval kolme last ja meest. Mis on kahtlemata täiesti imetlusväärne. Aga minu isa... Minu meelest oli täiesti hoomamatu, kuidas hoolimata sellest, et tal ei tundunud iialgi raha olevat, võis ta alati teha just seda, mida ta parasjagu tahtis. Ta ei ostnud meile sokke ega hambaharju, ta ei pidanud pangas säästuarvet, ei kogunud pesumasina ega uue auto jaoks. Kui tal raha oli, siis elas ta nii, nagu homset polekski. Mis, okei, täiskasvanuna vaadates on vähem kui aktsepteeritav käitumine. Aga minu lapsepilgule oli see... Harjumatu ja põnev ja... Minu isa kulutas oma raha elamustele. Ta oleks ilmselt võinud anda loenguid teemal: kuidas kulutada sada krooni nii, et jääks mulje, et sa oled miljonär. Ma ei imestaks, kui ta oleks vähemalt korra elus viiesajakroonisega sigaretti süüdanud. Lihtsalt, et näha, kuidas see tundub.
Kui minu isal raha oli, siis oli ta vaba. Ta ostis oma raha eest end vabaks. Meist, oma perest ja lastest. Oma kohustustest. Ülejäänud maailma tavadest. Kui tal raha oli, siis polnud teda tavaliselt kodus. Ja kui ka oli, siis tahtis ta tervet peret välja sööma viia, kaminaruumis pitsapidusid korraldada, ajas ema endast välja ja ostis talle kuldsõrmuseid.
Kui minu isal raha ei olnud, siis oli ta praktiliselt alati kodus. Ta ajas ema endast välja, viis minema tema kuldsõrmuseid ja laenas suitsuraha meie taskurahast. Kui minu isal raha ei olnud, siis ei olnud ta kunagi eriti õnnelik. Kui ma väike olin, siis ma arvasin, et see on sellepärast, et ta peab meiega kodus passima. Nüüd ma enam nii kindel ei ole. Ma olen üsna kindel, et talle tähendas raha samuti vabadust. Vabadust minna ja tulla, võimalust endale vastu rinda taguda, võimalust teha seda, mida ta päriselt teha tahtis.
Mina olin alati õnnelik, kui mu isal raha oli. Mitte sellepärast, et ma sain siis koos temaga mööda maailma trippida või väljas söömas käia, kuigi see oli päris sweet. Ma olin õnnelik, sest ta oli siis nagu väike laps. Ilmselt sellepärast, et ta oli siis tihti natuke rohkem kui natuke purjus. Aga ta tundus lihtsalt nii väga nautivat võimalust kõigile oma sõpradele baarist õlut osta või meile sajakrooniseid taskurahaks anda. Mis siis, et ta selle raha mingi aja pärast tagasi küsis, asi oli hoopis muus. Ja mulle meeldis, kui ta tobedalt õnnelik oli.
Mina tahan lihtsalt võimalust teinekord keset ööd roadtrippe teha. Ja omale ilusaid kingi ja häid raamatuid osta. Ma ei tea, kas ma tahaksin oma pere eest ära põgeneda, aga pitsapeod keldris kõlavad hästi küll. Ärge minu kätte lihtsalt riigi varasalve võtit usaldage ja kõik on korras. Kui nüüd saladuskatet kergitada, siis minu kulutamisharjumused ajaksid mu ema ilmselt igapäevaselt vihale, kui ma talle kuluraporteid peaksin esitama. Ma lihtsalt olen selline... Ühepäevaliblikas. Vastutustundetu. Irratsionaalne.
Mis ma öelda oskan. Hinges olen ma vist terve elu issi tütar olnud. Nii kurb, kui see ka ei ole. Isegi, kui ma omale kunagi ammu lubasin, et minust ei saa mitte kunagi sellist inimest, nagu minu issi. Ja näete, mis sellest lubadusest sai. Mida enam ma selle peale mõtlen, seda kurvemaks see mu teeb. Raha ajab tuju pahaks, vot mis.