Ma olin eile lihtsalt nii ülijubeväsinud, et ma ei suutnud sundida end kirjutama. Eks ma teen selle siis täna tasa ja mu kallid sõbrad ja muidunillijad saavad lugeda topeltpikka postitust. Kuigi ega see postitus ilmselt ikkagi väga pikk ei tule. Püsime siiski etteantud raamides :D
Veel tahan ma enne alustamist ära mainida, et viimane nädal on olnud üle pika-pika aja üks minu paremaid. Mitte, et ma oleksin viimasel ajal jubedalt emotsenud, aga ma ei mäletagi, millal ma viimati tervelt nädala oleksin irvikkassi naeratusega ringi käinud ja lihtsalt muhelenud kogu aeg. Tunne on tohutult ülev. Ja kõik muu on nagu kirss tordil :)
Aga edasi teemade juurde.
Silmad.
Minu omad on sinised, mis mulle absoluutselt meeldib. Ilmselt on mu silmad üldse mu lemmik asi minu enda juures. Sest mulle meeldib nende värv, ja veel rohkem meeldib mulle nende fuktsioon. Mulle meeldib vaadata asju ja inimesi, meeldib neid jälgida, saada aru, kuidas nad toimivad, mis paneb nad tiksuma. Mulle meeldib näha maastikku mööda tormamas, kui ma autoga kusagile sõidan. Mulle meeldib vaadata öötaevast ja tähti ja tunda end nii kohutavalt tillukesena. Mulle meeldib unistada, meeldib kirjutada, meeldib reisida. Ja maailm läbi minu silmade on üks kummaline, keeruline, hirmutav ja kaunis koht.
Mulle meeldib olla jälgija. Mulle meeldib vahel märgata asju, mida keegi teine ei näe. Mulle meeldivad lood, isegi kui need on ainult mu enda väljamõeldised. Mulle meeldivad seosed ja suhted ja sidemed. Mind paelub kõik see, mida inimesed ainult vaatavad, aga kunagi ei näe. Ja kui ma olen üksinda kodus ja väljas on juba päris, päris pime, siis meeldib mulle vaadata, kuidas mu koer minu jalgadel magab, sest ta on minu. Ja kõik see, mida ma olen näinud, mida ma olen imetlenud, millele ma olen keskendunud, on olnud hetkeks või paariks minu. Mõni kaunis vaade. Ilus ja tuttav nägu. Mõni suvaline hetk, millele ma juhuslikult olen pööranud rohkem kui mööduvat tähelepanu. Ma olen pimedas linnapargis jälginud mööduvaid eluheidikuid ja kuulanud nende vestlusi. See on mulle meelde jäänud ja mälestusena on see hetk minu. Minu interpretatsioon neist inimestest, sellest ajast. Ja see lugu kuulub mulle.
Minu pea on täis pilte hetkedest, mida ma mitte kunagi mitte millegi vastu ei vahetaks. Ja just siin ja praegu olen ma lihtsalt uskumatult õnnelik, et ma näen seda arvutiekraani siin, mille ühes aknas kirjutan ma teile seda natuke napakat kirjandit oma elust, aga teises jutustan kaugjuhtimise teel oma kõige armsamatega, kes lihtsalt ajavad mind naerma. Ja kui ma silmad kinni panen, siis näen ma neid siin samas enda ees. Ja naer ei kao ka mitte kuhugi.
Minu laul.
Ma ei tea, kas mul on oma laulu. Laulda ma igatahes ei oska. Välja arvatud üksinda oma autos, kui makist tuleb mõni eriti hea lugu. Siis olen ma praktiliselt Susan Boyle :D
Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis on mul küll kindlad lood, mille ma alati välja kaabin, kui on kindel tuju. Mul on oma hea ja halva tuju laulud. Laulud, mida ma kuulan ja laulan AINULT siis, kui emotsionaalne tasakaal on miskitpidi nihkes. Ja laulud, mida ma ei taha puutuda ka kümnemeetrise latiga, kui asjad on tasakaalus... Mul on paar laulu, mis minu meelest räägivad maailmast ja inimestest nii õigesti, et enam pole midagi lisada. Ja mul on päris mitu lugu, mis meenutavad mulle alati kindlaid inimesi. Mul on laule igaks elujuhtumiks ja igale inimesele. Ja minu kõige lemmikum lauludega seotud mäng on Märdiga päevast päeva juutuubi linkide vahetamine, sest mulle meeldivad väljakutsed ja peaaegu alati meeldib mulle tema muusikamaitse.
Ma valisin teile kolm lugu. Esimene on minu täielik hea tuju hümn. Teine on minu jaoks alati natuke lohutav ja väga minulik, kui asjad on halvasti. Ja kolmas on minu hetkelemmik.
No comments:
Post a Comment