Nii kaua, kui ma mäletan, olen ma tahtnud minema. Minema kodust, minema oma valu ja häbi ja pettumuse eest. Vähemalt 15. eluaastast alates on üks minu suuri unistusi olnud kõik selja taha jätta, lahkuda, mitte iialgi tagasi tulla. Ma olin valmis käigupealt leedu keele ära õppima ja elu lõpuni mõnes väikeses leedu külapoes töötama, aga ma ei kavatsenud enam kunagi ühegi oma sugulase või tuttavaga sõnagi vahetada.
Nüüd... Nüüd on sellest ajast tohutult palju vett merre voolanud. Ma olen aru saanud, et südames olen ma tegelikult lihtsalt üks väikelinna tüdruk. Ja tegelikult ei ole mul mitte kusagile põgeneda. Mälestused jäävad alles. Valu jääb alles. Ja nüüdseks on mul keegi, kes mind alati tingimusteta armastab. See olen mina ise. Isegi, kui kogu maailm vaatab mind piiritu pettumusega, isegi kui ma mitte kunagi ei saa selliseks inimeseks, kellest ma unistasin siis, kui ma veel aktiivselt unistasin... Ma olen teinud metsikult tööd ja näinud vaeva, et armastada iseennast. Ma ei tea, kui kaua sellest piisab või kui õige on elada oma elu, klammerdudes ainult selle ühe väikese teadmiseraasu külge, aga nii see on. Ma unistan endiselt reisimisest, mul on endiselt tohutu nimekiri kohtadest, mida ma kord näha tahan. Aga ma ei unista enam põgenemisest. Ja ma ei looda enam oma lahkumisega haiget teha.
Sest tegelikult olen ma hinges ikkagi ainult üks väikelinna tüdruk, kes armastab küll Madeirat ja Roomat ja Veneetsiat ja Londonit ja....... Aga kes veel rohkem armastab tunnet, et ta on ankurdatud. Et tal on juured. Ma olen terve elu tahtnud tiibu, ja ehk ma leiangi need kord, aga alles nüüd saan ma aru, et minu jaoks on juured tähtsamad. Ma imetlen oma kalleid sõpru, kes on selle ilusa unistuse vabadusest teoks teinud. Kes ongi läinud ja jäänud ja unistavad aina enamast. See on vaimustav ja hirmutav ja ilus. Aga see ei ole minu jaoks. Nüüd ma tean seda.
Mina olen salaja alati olnud see, kes on paigale jäänud, sest üks või teine asi on mind paigal hoidnud. Unistustest hoolimata. Ja ma olen leidnud suurt rahuldust teadmisest, et sel ajal, kui kõik minu kallid lendavad mööda taevalaotusi, olen mina siinsamas, neid tagasi ootamas. Maailmas peab olema igat sorti inimesi. Ja iga väike otsus, mis on mu lapsepõlve unistusi edasi lükanud, on andnud mulle midagi muud. Ma olen praegu palju õnnelikum, kui ma oleksin 15-aastaselt ettegi kujutanud. Sel ajal lootsin ma vaid vabadust, vaid põgenemist, aga ma ei kujutanud kunagi ette, et minu tulevikus võiks olla nii palju armastust. Armastust iseenda ja teiste vastu. Teiste armastust minu vastu. Ma ei osanud seda ette kujutada, sest sel ajal ei olnud seda minu jaoks olemas. Oli ainult viha ja kibestumus ja valu ja pettumus. Ja kui ma sellele ajale praegu tagasi mõtlen, tunnen ma taas nii selgelt ja teravalt selle 15-aastase viha ja valu. Aga samal ajal tunnen ma rahu, mille ma praeguseks olen saavutanud. Ja tean, et on asju, mis on parem jätta silmapiiri taha.
Sest silmapiir on nii meie ees kui taga. Ja see peidab sama palju minevikku, kui tulevikku. Ma ei tea, mis mind ees ootab. Aga ma tean, mille ma maha olen jätnud. Ja ma tean, et ainsad unistused, mis mul veel alles on, on inimesest, kelleks ma loodan kunagi saada. Ei mingeid lootusi miljonitele või eralennukitele :) Lihtsalt lootus, et vähemalt seda üht asja saan ma 15-aastasele iseendale kinnitada: ma püüan olla just selline inimene, kellest ma tol ajal kõige enam puudust tundsin. Mitte keegi ei saa olla läbinisti hea või ideaalne või armastav, aga ma saan püüda olla vähem kade, väiklane, moraliseeriv ja vihane. Ma saan püüda olla parim versioon iseendast :) Ja kui veab, siis saan ma kunagi kinkida rahu sellele väga-väga vihasele 15-aastasele, kes siiani minu sees elab.
Mulle meeldib vaadata päikesetõuse ja -loojanguid. Mulle meeldib see leegitsev toon, mille kogu maailm võtab. Mulle meeldib see uue alguse tunne, kui tulemas on uus päev. Või uus öö. Mulle meeldib jagada aega võimalikult väikesteks uuteks algusteks. Sest see tekitab minus tunde, et kõik on võimalik. Ja mulle meeldib mõelda, et kusagil silmapiiri taga ootab mind see miski, mida ma kõige enam tahan. Ma pean lihtsalt olema piisavalt kannatlik. Ma pean lihtsalt olema piisavalt julge. Ma pean lihtsalt piisavalt tahtma. Praegu on iga uus päev sammuke lähemale uuele suvele. Ja siis uuele talvele. Aeg läheb nii ruttu, et see on peaaegu ebaõiglane. Aga iga sammuke toob silmapiiri natuke lähemale. Ja iga sammuga paljastub natuke rohkem seda, mis on ees. Vahel peab lihtsalt olema piisavalt julge. Ja piisavalt tahtma. Ja astuma lihtsalt veel ühe pisikese sammu. See pole ju nii hull? Ainult üks pisikene samm. Ja siis veel üks. Ja veel üks.
Näed, ja silmapiir ongi jälle natuke kaugemale nihutatud. Kas teeme sinnani võidu?
No comments:
Post a Comment