Sa olid minu esimene tuli,
Olid esimene jäljerada,
Esimene torm,
Mu esimene lumi.
Sa tulid minu juurde läbi igavese udu.
Tulid, leidsid mu, ja jäid.
Ka nüüd, kui päevi sinuta on kogunenud sadu,
Sa igal hetkel minu kõrval käid.
Sa kinkisid mulle äärmused ja ilu.
Tõid pimeduse valgusse,
Uued lõpud, uued algused,
Tõid esimese armastuse valu.
Sa põletasid, pimestasid mind kui päike.
Ja jätsid endast maha külmaks jäätun'd maa.
Ma olin sinu kõrval tähtsusetult väike,
Olin kaitsetu, ja iga lumega ma olen seda taas.
Ma ei teadnud enne sind,
Et jää võib puudutades olla kuum.
Ka külmaga võib kõrvetada end,
Kui selle vastu surutakse käed või suu.
Enne sind ei olnud minus lund, ei jääd,
Kuid mälestused polnud iial tundunud kui suvi.
Nüüd tunnen kuumust alati, kui näen,
Et taaskord langeb esimene lumi.
No comments:
Post a Comment