The Newsroom

Ma avastasin uue sarja. Ja üle pika aja on see tõesti üks väga-väga geniaalne asi, mida ma rõõmuga jälgin. Natuke inimsuhteid, palju USA poliitikat ja mentaliteeti, kõvasti üldhariduslikke teemasid ja laiendab silmaringi ka. Ühesõnaga - igatpidi a winner.
Aga mida rohkem ma seda sarja vaatan, seda enam ma imestan. Kui eripärane see ameerikalik mentaliteet ikka tegelikult on. Kui kummaline on nende mõtteviis. Või olen hoopis mina kummaline ja ei saa asjadele pihta. Aga see sügav patriotism ja absoluutne usk oma kodumaasse on natuke kummastav. Okei, ma olen ilmselt ise külm kui kala. Mul on lihtsalt raskusi kujutlemisega, et kusagil on inimesi, kes võtavad isiklikult seda, kui keegi ütleb neile, et nad ei elagi maailma parimas riigis :D No päriselt, ehk on asi selles, et meie, väikese Eesti elanikud, oleme harjunud sellega, et me pole kunagi kõiges parimad. Hea, kui vahel milleski top saja esimesse poolde jõuame, veel parem, kui see miski pole viina tarbimine per lõust vms. Aga kusagil on inimesed, kes hakkavad praktiliselt nutma, kui sa ütled neile, et neil on umbes sama shitty riik kui kõigil teistel. Mis mõttes?? :D
Ma ei oska päris hästi seletada, mida ma mõtlen. Ilmselt tuleb sarja vaadata, et aru saada. Lihtsalt, kohati jääb mulje, et ameeriklased on kogu täiega sellised supernaiivsed ja usaldavad, ja küünikud on nagu mingi täiesti teine eluvorm nende jaoks :D Et kui tuleb keegi ja ütleb julmalt, kuidas asjad tegelikult on, siis on see suur ime ja ei tea mis...
Aga sari meeldib mulle ikkagi. Ja see patriootlik alltekst, mis pidevalt kinnitab sulle, et USA on suur ja võimas ja eksimatu... Noh, pärast paari põnevat dokfilmi jätab see tõesti veidi naiivse mulje. Samas, vattahekk, ega keegi seda uskumust ümber ka ei lükka. Vanast harjumusest on USA endiselt maailma kõige võimsam ja targem riik, mis siis sellest, et nende riigivõlg on ulmeline ja hariduseteemalistes uuringutes ei sära nad kunagi just tabelite tipus. Ja mis siis, ameeriklased on mingis mõttes nagu kõigi lemmiksugulased: nad ei pruugi olla raketiteadlased ega midagi, aga nad on sõbralikud ja oskavad pidu panna :D

Aga siin on teile klipp, mis mind selle sarja fänniks muutis:

Kiire lõppmäng

Kuna ma olen vahepeal praktiliselt ainult maganud ja mittemaganud, siis pole blogimiseks aega jäänudki. Reedel oli maailma kõige lahedam Elephants From Neptune live Kantsis, minu musi oli puldis ka veel ja magama ei saanud meist keegi enne kella kuut hommikul. Mul oli üüberlõbus. Ja siis ma vahepeal mõne tunni magasin, siis olid remondiasjad Andrese ja Anneliga, siis olid muud asjad, siis jälle remondiasjad, vahele mõni tund und ka... Ja nii see läks :D
Aga nüüd olen ma tagasi ja otsustasin teid mitte rohkem piinata. Et siis kiire lõppmäng. Kolm viimast teemat, kõik ühes megapostituses. Ja siit see tuleb:


Päev nr 12 - 3 raamatut, mis mind mõjutasid.

Kas te teate, kui raske on valida välja ainult kolm raamatut terve elutäiest raamatutest?? Ja kui kohutav on otsustada, mis on mõjutanud rohkem, mis vähem. Aga kuidagi sain ma ülesandega hakkama. Tadaaaaa!!! Minu kolm raamatut. Mille ma valisin välja kodus olemasolevatest väljaannetest, sest pilti oli vaja teha. Seega, kolm raamatut, mis mul kodus olemas olid ja mis on mind mõjutanud... Ja mille ma pildistamise ajaks üles suutsin leida :)

Ma muidugi vabandan oma mobiili pildistamisoskuste pärast, aga minu HEA fotoka aku on parajasti laadimas. Seega, you must take what you can get. Aga räägime raamatutest. Harry Potter on selles listis tegelikult mõtteliselt terve sarjaga, aga teine osa oli see, mida ma omal ajal esimesena lugesin, sest esimene osa oli raamatukogust väljalaenutatud. Harry Potter on minu lapse- ja nooruspõlve kõige SUUREM raamat. See, mida ma alati mäletama jään, mis ajas nutma ja naerma, mida sai maniakaalselt loetud, oodatud, armastatud, ihaldatud... Siiani mäletan seda magamata ööd vastu jõule, kui ma olin nii-nii kindel, et ema kingib mulle Harry neljanda osa, aga kahtlus jäi... :D Ausalt, ma ei maganud terve öö mitte silmatäitki, sest allkorrusel kuuse all ootas Harry Potter ja hommik ei saanud piisavalt ruttu tulla :D Harry kasvatas omal ajal suureks ja mõistlikuks terve põlvkonna raamatufänne. Ja teeb seda siiani. Ainus, mis mulle selle raamatu juures ei meeldi, on fakt, et ma seda ise ei kirjutanud. Ma armastan Harry Potterit. Ja ma tahan kordki elus jõuda SINNA.
Nii. Teine oluline raamat mu elus on Neil Gaimani Ameerika Jumalad. Või American Gods, kuidas kellelegi :) Neil Gaiman on üldse üks mu lemmikumaid kirjanikke. Ja Ameerika Jumalad oli esimene tema teos, mida ma kunagi käes olen hoidnud. See oli muidugi eestikeelne ja raamatukogust laenutatud, mitte selline nagu pildil, aga... Ma mäletan siiani, kuidas tema sõnad voolasid lehekülgetelt aeglaselt nagu mesi üle mu teadvuse. Ma hoiatan: kui Harry Potteri peaks iga inimene oma eluajal läbi lugema, siis Gaiman pole igaühele. Tal on muidugi lasteraamatuid ka, ja osad tema teosed on kergemad kui teised, aga siiski. Ma pole oma perest näiteks ühtki inimest suutnud veel veenda mõnd tema teost läbi lugema :D Ainult süüdituse sain, et olen meelega neile soovitanud raamatukogu kõige paksemat teost :D See on selline... Aeglane, filosofeeriv ja mõtlik raamat. Vihmastel päevadel lugeda mõned leheküljed kuuma tee kõrvale. See ei ole kiirtoit: seda raamatut ei saa neelata paari päevaga. Ja tegelikult jõuabki kogu mõte ja idee paremini kohale, kui seda tarbida aeglaselt ja ettevaatlikult :)
Viimane raamat, mille ma välja valisin, on Sofi Oksaneni Baby Jane. Minu lemmik Oksaneni teostest. Ma üldiselt üritan vältida kõike väga masendavat ja negatiivset oma elus, aga see on raamat, mille igal leheküljel ma tundsin ära osakese endast. See oli ikkagi masendav ja natuke negatiivne ja natuke hirmutav, aga see rääkis Päris Elust ja Päris Probleemidest. Raske on leida raamatut, mis oleks samavõrra brutaalne ja kaunis. Minu meelest ei ole selle raamatu point psüühikahäirete tõsiduse rõhutamises või nende lahkamises, pigem on vihjed isegi võimsamad kui otsene kirjeldus. Mulle mõjus võimsalt. Ja masendavalt. Aga see oli võimas masendus, mis ma sellest raamatust sain.


Päev nr 13 - pesa

Kõige lähem asi pesale, mis mul on, on elutoadiivan. Kui ma üksi kodus olen, on see alati ümbritsetud kogu mu kraamist ja näeb välja, nagu... Noh, nagu laoruum :D

Esiteks meeldib mulle elutuba juba sellepärast, et see on avatud ja keskne. Kui mõni kirvemõrvar peaks lähenema, siis on mul vähemalt kolm väljapääsu, kust põgeneda :D Ja elutoas on õhksoojuspump, mis tähendab, et siin on soe... Televiisor on siin, kuigi ma tegelikult üksi olles praktiliselt telekat ei vaatagi. Ja köök on lähedal, mis on hea :D Üldiselt sätin ma ümber selle diivani kõik oma elektroonikajubinad, ajakirjad, ajalehed, toidu, joogi, raamatud... Ja võin siis selles kookonis passid üsna pikalt ilma, et tekiks tahtmist lahkuda. Mulle, vanale paranoikule, meeldib, et keegi ei saa salaja ligi hiilida, see on päris oluline :D Ma ütlen ausalt, mulle meeldib enda tuba just sellepärast palju vähem (kuigi ma tean, et pere arvab, et põhjus on selles metsikus segaduses, mis mu toas valitseb). Ma lihtsalt pean kindel olema, et keegi mind ja mu koera magamise ajal tappa ei taha :D


Päev nr 14 - õnn

Mis on õnn? Õnn on soe tuba, kuum tee ja makstud arved. Õnn on hea raamat, tükk kooki ja täiskuu. Õnn on naeratus, rahulolu, hingerahu, võimalus hetkeks unustada selle karmi maailma raskused ja lihtsalt olla :)
Tahad teada, mis on õnn? Ma võin sulle öelda: õnn on hea sari, mida sa nädalast nädalasse ootad. Õnn on turvatunne, stabiilsus, teadmine, et kõik on korras. Aga õnn on ka hullumeelsus, julgus, otsus, risk. Õnn on see, kui sa jätad kõik, mida sa tead ja tunned, ning sõidad tundmatusse. Õnn on päikeseloojang, päikesetõus, uus algus, armastus, tahtmine. Õnn võib olla täitunud soov, aga õnn võib olla ka rännak, mitte lõpp-punkt. Õnn ei ole rahas, aga on palju lihtsam olla õnnelik, kui sul on soe vesi ja elekter. Veel lihtsam, kui sul on toitu. Õnn on kohe väga kerge tulema, kui su armsatel on ka kõhud täis ja soe olla. Õnn on võimalus armastada ja olla armastatud. See on tunne, mis tekib, kui sul on õlg, mille najal nutta. Kui sul on sõbrad ja tuttavad ja töökaaslased ja perekond. Õnn on võimalus keset ööd autosse istuda ja sõita hommikusse. Või magada nii kaua, kui sa tahad. Õnn on see, kui sa ei oska isegi ette kujutada, kui väikese, tähtsusetu, valutava ja üksikuna võib inimene end tunda. Õnn on usaldus. Õnn on armastus. Õnn on otsus. Ja õnn... Õnn on miski, mida on võimatu kirjeldada. Sest õnn on juba see, et sa oled elus, hingad sisse ja välja. Õnn on NII suur... Ja ometi nii tilluke. Sest õnnelik võib olla arvutikotist leitud viieka üle, aga õnnelik võib olla ka selle üle, et pandad pole veel välja surnud. Õnneks pole tegelikult põhjust vaja. Ja kurbus ei välista tegelikult õnnelikolemist :)

Päev nr 11 - lõhn

Ma ütlen kohe ära, et ma ei ole mingi eriline parfüümiinimene. Noh, mulle meeldivad head lõhnad küll, ja mulle meeldib neid poodides sussutada ja unistada, kui glamuurne ma päevad läbi oleksin, kui ma pidevalt selliselt lõhnaksin. Aga tõde on selles, et ma lihtsalt unustan ära oma parfüüme kasutada. Mõned pudelid mul ikka kapis seisavad, osad on kingitud, osad olen omale ise ostnud.. Ma üritan küll, aga tavaliselt lähevad need kõik enne kümme korda "halvaks", kui ma nad poolenistigi kasutatud saan.
Hetkel on mul kaks lõhna, mida ma aktiivselt kujutlen end kasutamas. Vähemalt on pudelid mul käekottides, et kui juhus tuleb siis... Ja kapis on umbes viis pudelit parfüüme, mis ei lõhna enam päris nii, nagu nad peaksid, aga millega seoses on mul armsaid mälestusi või on need armsate inimeste poolt kingitud ja... Ei raatsi nagu ära ka visata.
Üldiselt meeldivad mulle sellised hästi "seebised" ja kerged ja vanillised ja muskuselised lõhnad. See on minu maitse. Ma tahaksin, et lõhnaga oleks ikka nii, et ise ei tunne kogu aeg, et sul miskine parfüüm peal on, aga teised saavad õrnalt aru :) Noh, et kui kamp inimesi istub mu tillukeses autos, siis ei ole neil pidevalt pea aknast väljas või midagi :D
Minu kaks hetkelõhna on aga need:

Jenniferi lõhna tõi ema mulle Kanaaridelt. Või õigemini lennujaamast, aga mõte on see, mis loeb :D Täitsa mõnus lõhn on, ja ma TÕESTI üritan seda kasutada ka. 

Ja selle lõhnaga siin on mul natuke huvitav lugu ka rääkida. Nimelt, kui Kriss omal ajal Tallinna kolis, siis mina aitasin tal asju vedada ja end sisse seada. Noh, kohvreid vedada ja nii :D Ja preemiaks viis tema mu Solarisse kinno ja lõbutsema. Käisime õhtul veel toidukas ka seal, kuna tal oli täitsa tühi üürikas käes ja päris palju nodi oli vaja osta. Ja nii ma seisin seal parfüümiriiuli ees toidupoes ja nuusutasin üht ja teist. Too punane lõhn mulle tegelikult kohe alguses täitsa meeldis, aga millegipärast ei tulnud ja absoluutselt selle peale, et võiks tolle pudeli korvi pista ja ära osta. Lasin ainult törtsu seda randmele ja kihutasin edasi. Aga tagasiteel Tallinnast ma muud ei saanud, kui oma rannet nuusutada. Ja ma kohe PIDIN selle lõhna endale saama. Ainus probleem oli, et ma ei teadnud enam sugugi, mis nimega või milline lõhn see täpselt oli. Seega saatsin Krissile abipaluva sõnumi, tema, hea inimene, läks järgmisel päeval peale tööd uuesti Solarise toidukasse ja pidi mu lõhna üles leidma järgmise kirjelduse peale: see oli vist mingi punane pudel ja mehikesed tantsisid seal peal....
See foto ongi muide tema tehtud seal lõhnariiuli ees, et ma selle järgi ütleksin, kas ta on õigetel jälgedel :) Pudel maksis ise umbes kuus eurot vist ja ma olen sellega siiani väga rahul. Vähemalt pole väga kahju, kui pahaks kätte ära läheb :)

Päev nr 10 - tänase päeva hetk

Tänase päeva hetk oli täis armastust ja jazzi, vat mis. Ja siin on näide mõlemast:

Ja ma saan ainult loota, et teie päevad on sama chillid ja armastust täis, kui minu omad :)

Päev nr 9 - seal, kus algab silmapiir

Nii kaua, kui ma mäletan, olen ma tahtnud minema. Minema kodust, minema oma valu ja häbi ja pettumuse eest. Vähemalt 15. eluaastast alates on üks minu suuri unistusi olnud kõik selja taha jätta, lahkuda, mitte iialgi tagasi tulla. Ma olin valmis käigupealt leedu keele ära õppima ja elu lõpuni mõnes väikeses leedu külapoes töötama, aga ma ei kavatsenud enam kunagi ühegi oma sugulase või tuttavaga sõnagi vahetada.
Nüüd... Nüüd on sellest ajast tohutult palju vett merre voolanud. Ma olen aru saanud, et südames olen ma tegelikult lihtsalt üks väikelinna tüdruk. Ja tegelikult ei ole mul mitte kusagile põgeneda. Mälestused jäävad alles. Valu jääb alles. Ja nüüdseks on mul keegi, kes mind alati tingimusteta armastab. See olen mina ise. Isegi, kui kogu maailm vaatab mind piiritu pettumusega, isegi kui ma mitte kunagi ei saa selliseks inimeseks, kellest ma unistasin siis, kui ma veel aktiivselt unistasin... Ma olen teinud metsikult tööd ja näinud vaeva, et armastada iseennast. Ma ei tea, kui kaua sellest piisab või kui õige on elada oma elu, klammerdudes ainult selle ühe väikese teadmiseraasu külge, aga nii see on. Ma unistan endiselt reisimisest, mul on endiselt tohutu nimekiri kohtadest, mida ma kord näha tahan. Aga ma ei unista enam põgenemisest. Ja ma ei looda enam oma lahkumisega haiget teha.
Sest tegelikult olen ma hinges ikkagi ainult üks väikelinna tüdruk, kes armastab küll Madeirat ja Roomat ja Veneetsiat ja Londonit ja....... Aga kes veel rohkem armastab tunnet, et ta on ankurdatud. Et tal on juured. Ma olen terve elu tahtnud tiibu, ja ehk ma leiangi need kord, aga alles nüüd saan ma aru, et minu jaoks on juured tähtsamad. Ma imetlen oma kalleid sõpru, kes on selle ilusa unistuse vabadusest teoks teinud. Kes ongi läinud ja jäänud ja unistavad aina enamast. See on vaimustav ja hirmutav ja ilus. Aga see ei ole minu jaoks. Nüüd ma tean seda.
Mina olen salaja alati olnud see, kes on paigale jäänud, sest üks või teine asi on mind paigal hoidnud. Unistustest hoolimata. Ja ma olen leidnud suurt rahuldust teadmisest, et sel ajal, kui kõik minu kallid lendavad mööda taevalaotusi, olen mina siinsamas, neid tagasi ootamas. Maailmas peab olema igat sorti inimesi. Ja iga väike otsus, mis on mu lapsepõlve unistusi edasi lükanud, on andnud mulle midagi muud. Ma olen praegu palju õnnelikum, kui ma oleksin 15-aastaselt ettegi kujutanud. Sel ajal lootsin ma vaid vabadust, vaid põgenemist, aga ma ei kujutanud kunagi ette, et minu tulevikus võiks olla nii palju armastust. Armastust iseenda ja teiste vastu. Teiste armastust minu vastu. Ma ei osanud seda ette kujutada, sest sel ajal ei olnud seda minu jaoks olemas. Oli ainult viha ja kibestumus ja valu ja pettumus. Ja kui ma sellele ajale praegu tagasi mõtlen, tunnen ma taas nii selgelt ja teravalt selle 15-aastase viha ja valu. Aga samal ajal tunnen ma rahu, mille ma praeguseks olen saavutanud. Ja tean, et on asju, mis on parem jätta silmapiiri taha.
Sest silmapiir on nii meie ees kui taga. Ja see peidab sama palju minevikku, kui tulevikku. Ma ei tea, mis mind ees ootab. Aga ma tean, mille ma maha olen jätnud. Ja ma tean, et ainsad unistused, mis mul veel alles on, on inimesest, kelleks ma loodan kunagi saada. Ei mingeid lootusi miljonitele või eralennukitele :) Lihtsalt lootus, et vähemalt seda üht asja saan ma 15-aastasele iseendale kinnitada: ma püüan olla just selline inimene, kellest ma tol ajal kõige enam puudust tundsin. Mitte keegi ei saa olla läbinisti hea või ideaalne või armastav, aga ma saan püüda olla vähem kade, väiklane, moraliseeriv ja vihane. Ma saan püüda olla parim versioon iseendast :) Ja kui veab, siis saan ma kunagi kinkida rahu sellele väga-väga vihasele 15-aastasele, kes siiani minu sees elab.
Mulle meeldib vaadata päikesetõuse ja -loojanguid. Mulle meeldib see leegitsev toon, mille kogu maailm võtab. Mulle meeldib see uue alguse tunne, kui tulemas on uus päev. Või uus öö. Mulle meeldib jagada aega võimalikult väikesteks uuteks algusteks. Sest see tekitab minus tunde, et kõik on võimalik. Ja mulle meeldib mõelda, et kusagil silmapiiri taga ootab mind see miski, mida ma kõige enam tahan. Ma pean lihtsalt olema piisavalt kannatlik. Ma pean lihtsalt olema piisavalt julge. Ma pean lihtsalt piisavalt tahtma. Praegu on iga uus päev sammuke lähemale uuele suvele. Ja siis uuele talvele. Aeg läheb nii ruttu, et see on peaaegu ebaõiglane. Aga iga sammuke toob silmapiiri natuke lähemale. Ja iga sammuga paljastub natuke rohkem seda, mis on ees. Vahel peab lihtsalt olema piisavalt julge. Ja piisavalt tahtma. Ja astuma lihtsalt veel ühe pisikese sammu. See pole ju nii hull? Ainult üks pisikene samm. Ja siis veel üks. Ja veel üks.
Näed, ja silmapiir ongi jälle natuke kaugemale nihutatud. Kas teeme sinnani võidu?

Päev nr 7 - silmad. Ja päev nr 8 - minu laul

Ma olin eile lihtsalt nii ülijubeväsinud, et ma ei suutnud sundida end kirjutama. Eks ma teen selle siis täna tasa ja mu kallid sõbrad ja muidunillijad saavad lugeda topeltpikka postitust. Kuigi ega see postitus ilmselt ikkagi väga pikk ei tule. Püsime siiski etteantud raamides :D
Veel tahan ma enne alustamist ära mainida, et viimane nädal on olnud üle pika-pika aja üks minu paremaid. Mitte, et ma oleksin viimasel ajal jubedalt emotsenud, aga ma ei mäletagi, millal ma viimati tervelt nädala oleksin irvikkassi naeratusega ringi käinud ja lihtsalt muhelenud kogu aeg. Tunne on tohutult ülev. Ja kõik muu on nagu kirss tordil :)

Aga edasi teemade juurde.

Silmad.
Minu omad on sinised, mis mulle absoluutselt meeldib. Ilmselt on mu silmad üldse mu lemmik asi minu enda juures. Sest mulle meeldib nende värv, ja veel rohkem meeldib mulle nende fuktsioon. Mulle meeldib vaadata asju ja inimesi, meeldib neid jälgida, saada aru, kuidas nad toimivad, mis paneb nad tiksuma. Mulle meeldib näha maastikku mööda tormamas, kui ma autoga kusagile sõidan. Mulle meeldib vaadata öötaevast ja tähti ja tunda end nii kohutavalt tillukesena. Mulle meeldib unistada, meeldib kirjutada, meeldib reisida. Ja maailm läbi minu silmade on üks kummaline, keeruline, hirmutav ja kaunis koht.
Mulle meeldib olla jälgija. Mulle meeldib vahel märgata asju, mida keegi teine ei näe. Mulle meeldivad lood, isegi kui need on ainult mu enda väljamõeldised. Mulle meeldivad seosed ja suhted ja sidemed. Mind paelub kõik see, mida inimesed ainult vaatavad, aga kunagi ei näe. Ja kui ma olen üksinda kodus ja väljas on juba päris, päris pime, siis meeldib mulle vaadata, kuidas mu koer minu jalgadel magab, sest ta on minu. Ja kõik see, mida ma olen näinud, mida ma olen imetlenud, millele ma olen keskendunud, on olnud hetkeks või paariks minu. Mõni kaunis vaade. Ilus ja tuttav nägu. Mõni suvaline hetk, millele ma juhuslikult olen pööranud rohkem kui mööduvat tähelepanu. Ma olen pimedas linnapargis jälginud mööduvaid eluheidikuid ja kuulanud nende vestlusi. See on mulle meelde jäänud ja mälestusena on see hetk minu. Minu interpretatsioon neist inimestest, sellest ajast. Ja see lugu kuulub mulle.
Minu pea on täis pilte hetkedest, mida ma mitte kunagi mitte millegi vastu ei vahetaks. Ja just siin ja praegu olen ma lihtsalt uskumatult õnnelik, et ma näen seda arvutiekraani siin, mille ühes aknas kirjutan ma teile seda natuke napakat kirjandit oma elust, aga teises jutustan kaugjuhtimise teel oma kõige armsamatega, kes lihtsalt ajavad mind naerma. Ja kui ma silmad kinni panen, siis näen ma neid siin samas enda ees. Ja naer ei kao ka mitte kuhugi.

Minu laul.
Ma ei tea, kas mul on oma laulu. Laulda ma igatahes ei oska. Välja arvatud üksinda oma autos, kui makist tuleb mõni eriti hea lugu. Siis olen ma praktiliselt Susan Boyle :D
Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis on mul küll kindlad lood, mille ma alati välja kaabin, kui on kindel tuju. Mul on oma hea ja halva tuju laulud. Laulud, mida ma kuulan ja laulan AINULT siis, kui emotsionaalne tasakaal on miskitpidi nihkes. Ja laulud, mida ma ei taha puutuda ka kümnemeetrise latiga, kui asjad on tasakaalus... Mul on paar laulu, mis minu meelest räägivad maailmast ja inimestest nii õigesti, et enam pole midagi lisada. Ja mul on päris mitu lugu, mis meenutavad mulle alati kindlaid inimesi. Mul on laule igaks elujuhtumiks ja igale inimesele. Ja minu kõige lemmikum lauludega seotud mäng on Märdiga päevast päeva juutuubi linkide vahetamine, sest mulle meeldivad väljakutsed ja peaaegu alati meeldib mulle tema muusikamaitse.
Ma valisin teile kolm lugu. Esimene on minu täielik hea tuju hümn. Teine on minu jaoks alati natuke lohutav ja väga minulik, kui asjad on halvasti. Ja kolmas on minu hetkelemmik.

Päev nr 6 - esimene lumi

Sa olid minu esimene tuli,
Olid esimene jäljerada,
Esimene torm,
Mu esimene lumi.

Sa tulid minu juurde läbi igavese udu.
Tulid, leidsid mu, ja jäid.
Ka nüüd, kui päevi sinuta on kogunenud sadu,
Sa igal hetkel minu kõrval käid.

Sa kinkisid mulle äärmused ja ilu.
Tõid pimeduse valgusse,
Uued lõpud, uued algused, 
Tõid esimese armastuse valu.

Sa põletasid, pimestasid mind kui päike.
Ja jätsid endast maha külmaks jäätun'd maa.
Ma olin sinu kõrval tähtsusetult väike,
Olin kaitsetu, ja iga lumega ma olen seda taas.

Ma ei teadnud enne sind,
Et jää võib puudutades olla kuum.
Ka külmaga võib kõrvetada end,
Kui selle vastu surutakse käed või suu.

Enne sind ei olnud minus lund, ei jääd,
Kuid mälestused polnud iial tundunud kui suvi.
Nüüd tunnen kuumust alati, kui näen,
Et taaskord langeb esimene lumi.

Päev nr 5 - aasta 2014

See aasta on muutuste aasta. See on hirmutav aasta. Nagu täiesti puhas valge paberileht, nii paljus mõttes uus algus. Ja täpselt nagu iga inimest hirmutab natuke täiesti puutumatu valge leht, hirmutab see aasta mind. On minu asi sellele aastale värv anda. On minu asi kirjutada see nii segaseks, sürreaalseks, põnevaks või ilusaks, nagu ma oskan. Ja ma ei tea, kui hästi ma oskan.
Seega, nii minu aitamiseks kui teile informatsiooniks on siin väike list asjadest, mida ma aastal 2014 tahaksin korda saata. Umbes nagu see list, mille ma kunagi tegin enne oma 25. sünnipäeva ja millest umbes pool täide läks :) Seega, ma teen listi ja loodan, et ma suudan sellest poolegi ära teha. Here goes. Ma tahan 2014. aastal:

• Pidada kusagil maha üks korralik rannapidu, vaadata öösel tähti ja hommikul päikesetõusu.
• Minna suvel telkima ja elada metsas ilma mobiili ja e-lugerita. Mõned päevad vähemalt.
• Suuta suvel kasvatada üles mõned maitsetaimed nii, et nad ellu ka jääksid.
• Õppida hiina toitu valmistama. Ja võib-olla india oma ka. 
• Olla natuke rõõmsam. 
• Pidada meeles oma perekonda rohkem kallistada.
• Pidada meeles oma sõpru rohkem kallistada. 
• Mitte vihastada, kui mulle tundub, et inimesed mind solvavad. 
• Mitte lasta inimestel end solvata. 
• Elada läbi vähemalt üks ja kasvõi imepisike seiklus. 
• Üllatuda rohkem. 
• Küpsetada kellelegi pühapäeva hommikul pannkooke toormoosiga. 
• Veeta suvel natuke rohkem aega Võsul. 
• Sundida oma sõpru endaga natuke rohkem koos olema. 
• Sõita keset ööd roadtripile. 
• Osta omale korralik reisipagas. Ühest väikesest kohvrist ja mahukast käekotist peaks piisama. 
• Veeta oma sünnipäev Itaalias. Istuda õhtul mõnes väikeses kohvikus, juua kohalikku veini ja süüa maailma parimat pitsat. 
• Kanda rohkem pitsi. 
• Kanda rohkem seelikuid ja kleite. 
• Kanda rohkem oma kõrgeid kingi. 
• Öelda inimestele rohkem häid asju. 
• Rääkida vähem roppe nalju. 
• Lõpetada suitsetamine. 
• Osta omale paar täiega nunnusid lillelisi kummikuid. 
• Kasutada eelnevas punktis mainitud kummikuid seenelkäikudeks ja lompides pladistamiseks. 
• Keeta moosi. 
• Teha koduveini. 
• Käia turul. 
• Sundida oma sõpru täiskasvanuteks ja korraldada armsaid veiniga õhtusööke. 
• Vähem ülemõelda.
• Käia rohkem teatris. 
• Teha rohkem joogat. 
• Minna lumelaudama. 
• Ehitada lumememm. 
• Teha vabatahtlikku tööd. 
• Teha palgalist tööd. 
• Käia rohkem ujumas. 
• Käia juuksuris rohkem kui korra. 
• Jätkata oma restoraniblogija karjääri. 
• Panna kirja suurepärane novell teemal: Mehhiko seebikas Eesti olustikus. 
• Õppida vene keelt. 
• Õppida soome keelt. 
• Süüa rohkem rauatablette ja kalamaksaõli. 
• Süüa vähem jahutooteid, sest need tekitavad mul MAJOR kõrvetisi.
• Kirjutada rohkem. 
• Feissbukkida vähem. 
• Kanda läbi kõik need kuusteist paari kindaid, mis ema mulle kinkinud on :D
• Jätkata seltskonna jõulupidude traditsiooni.
• Sundida koera igavesti elama. 
• Lugeda hästi-hästi-hästi palju raamatuid. 
• Lõpetada remontidega. 
• Mitte kolida. Veel.
• Leppida asjadega, mida ma muuta ei saa. 
• Kirjutada rohkem anonüümseid armastuskirju. 
• Olla palju-palju-palju tänulikum. 
• Teha maailma parimaid kingitusi. 
• Maksta ära oma krediitkaardi võlg!!!!!!!! 
• Majandada paremini. 
• Kuulata rohkem head muusikat. 
• Toppida oma nina rohkem võõrastesse asjadesse. 
• Küpsetada leiba. 
• Mõelda välja, mida teha 6 kilogrammi kartulitega, mis koju on kogunenud. 
• Osta karp oma reisihambaharjale. 
• Magada rohkem öösiti. 
• Olla päeval rohkem üleval. 
• Süüa vähem liha. 
• Süüa rohkem kala. 
• Pidada meeles, et vanaema juures juua kohvi piimaga. 
• Pidada meeles, et vanaema juures juua üleüldiselt vähem vedelikke.
• Mitte lasta vanaemal end nii palju mõjutada. 
• Hakata kasutama pinguldavat kreemi. 
• Juua rohkem vett. 
• Kütta rohkem ahju. 
• Koristada rohkem. 
• Kraamida ära oma riidekapp. 
• Püüda mitte tappa rohkem toataimi.  

Sellest vist alustuseks piisab. Eks vaatame, mis sellest uuest aastast siis saab...

Päev nr 4 - Kartulid ja apelsinid

No ikka väga hea teema :D Mul pole aimugi, mida sellega peale hakata... Aga ma annan endast parima.

Ja siin on teile legendaarse Jamie Oliveri retsept, mis ühendab nii kartulid kui apelsinid üheks maitsvaks toiduks. Mitte, et ma seda kunagi proovinud oleksin, aga ma usun, et idee on väga huvitav :)

Koostisained:

 

2 kg kartuleid (koorida ja lõigata golfipallisuurusteks tükkideks)

8-9 küüslauguküünt (koos koorega, purustada)

2 apelsini koor (lõigata peenikesteks ribadeks)

1 suur punt salveid (kasutada ainult lehti)

6 supilusikat hanerasva või oliiviõli

Valmistamine: 

Eelsoojenda ahi 220 kraadini. Pane kartulid 10 minutiks keema soolaga maitsestatud vette.  Seejärel kurna. 

Kuumuta pann pliidil madalal kuumusel, pane pannile rasvaine ja küüslauk, apelsinikoor ja salvei. Prae 30 sekundit. Pane pannile kartulid ja liiguta, kuni kartulid on ühtlaselt kaetud. 

Pane pann ahju ja küpseta 45 minutit või kuni kartulid on kuldsed ja krõbedad. 

Ja sellega on meie kokandusnurk tänaseks läbi :) Head isu kõigile!

Päev nr 3 - Mida ma tegelikult tahan?

Gaad, Birxil ei ole ikka üldse seda romantilist hinge :D Jube tõsised ja loogilised ja praktilised on need teemad, mis ta kirja on pannud :D Aga hakkame peale ja vaatame, mis saab.

Ma tahan olla õnnelik. Ma tahan olla rahul. Ma tahan olla enda üle uhke.
Ma tahan lugeda häid raamatuid. Ma tahan kuulata haledaid, imalaid, magusaid armastuslaule.
Ma tahan palju magada. Ma tahan pimedust. Ma tahan lõputuid roadtrippe.
Ma tahan pisarateni naerda. Ma tahan kaisus magada. Ma tahan pidada mitmetunniseid telefonikonverentse.
Ma tahan unustada, kui väga ma kõike kardan. Ma tahan hirme ületada.
Ma tahan üksindust ja seltskonda ja mõlemat korraga.
Ma tahan, et Minu Inimesed oleksid uskumatult, lapsikult õnnelikud.
Ma tahan, et inimesed teaksid, et nad ei ole kunagi üksi.
Ma tahan päästa maailma.
Ma tahan kuulata rasket rokki ja röökida seda autos kaasa.
Ma tahan, et inimesed saaksid aru, et kui ma ütlen, et ma tahan üksi olla, siis ma harva tegelikult tahan seda.
Ma tahan, et keegi otsiks mu üles ja päästaks ära.
Ma tahan olla kellegi hingesugulane. Ma tahan vaimustuda. Ma tahan lennata.
Ma tahan suuta korralikult nutta. Ma tahan pidusid, mis kestavad hommikuni. Või järgmise õhtuni.
Ma tahan olla vaba. Ma tahan ookeanis ujuda. Ma tahan kanda voogavaid suvekleite ja kõrgeid kingi.
Ma tahan kasvatada oma juuksed vööni. Ma tahan leppida faktiga, et mu juuksed ei kasva kunagi vööni.
Ma tahan elada ihuüksi keset metsa ja kasvatada huskysid ja põhjapõtru.
Ma ei taha mitte kunagi üksi olla.
Ma tahan kirjutada Tõeliselt Hea Raamatu. Ma tahan kirjutada.
Ma tahan keset päeva päikeselaigus veini juua ja halbu luuletusi kirjutada.
Ma tahan keset ööd välismaale sööma sõita.
Ma tahan, et inimesed oleksid vähem pinges. Ma tahan, et maailm oskaks enda üle naerda.
Ma tahan armastada. Ma tahan olla armastatud.
Ma tahan lapsi ja koera ja valget aeda.
Ma tahan enda üle uhke olla.
Ma tahan keerutada ja keerutada ja keerutada, kuni pea hakkab ringi käima.
Ma tahan suurtesse vihmalompidesse hüpata.
Ma tahan olla ootamatu ja müstiline ja ettearvamatu.
Ma tahan olla rahulik ja mõistev ja hea.
Ma tahan, et mul oleksid inimestega oma sisenaljad.
Ma tahan mäletada iga väikest hetke.
Ma tahan, et mu elu oleks raamat. Või film.
Ma tahan osata laulda.
Ma tahan olla rohkem mina. Ma tahan olla julgem.
Ma tahan olla õnnelik.
Ma tahan olla enda üle uhke.

Päev nr 2 - Raha

Ma ei tea, kust Birx nende teemade jaoks küll inspiratsiooni ammutas :D Aga lubadus on lubadus ja... Eks ma üritan.

Raha, raha... Nii kaugele, kui ma ennast üldse mäletan, on raha minu jaoks tähendanud vabadust. Isegi enne, kui ma üldse teadsin, kuidas raha üldse tekib ja kuhu see kaob, on see olnud minu jaoks... Vabadus. Mida aeg edasi, seda tõsisemaks see teadmine on muutunud. Muidugi meeldib mulle osta endale aeg-ajalt täiesti mõttetuid jubinaid, ma armastan kingi, ma armastan ehteid, ma armastan käekotte ja elektroonikat. Raha tuleb, raha läheb. Ma ei ole suurem asi majandaja. Ma olen arvatavasti maailma kõige kehvem säästja, ma ei suudaks ka surmaähvardusel kinni pidada ühestki eelarvest, mis mulle ette on antud. Nagu kõik muu mu elus, toimin ma oma finantsidega emotsioonide ajel.
Mul on pangakontol viimased paarkümmend eurot? Kütus on alati olulisem, kui toit. Kvaliteet on alati piisav alus, et oma eelarvest viimane välja pigistada. Ja kui ma midagi väga tahan, siis pole kuu viimasel nädalal kaerahelvestest elamine mingi argument. Ma olen esimene, kes tunnistab, et ma ei tunne raha väärtust. Ilmselt sellepärast, et ma ei ole kunagi pidanud raha nimel väga kõvasti pingutama. See on lihtsalt kuidagi... Olemas olnud.
Ma mäletan, kuidas ma väikesena kadestasin oma isa. Mitte ema, kes teenis minu isast oluliselt rohkem ja pidas oma palgaga üleval kolme last ja meest. Mis on kahtlemata täiesti imetlusväärne. Aga minu isa... Minu meelest oli täiesti hoomamatu, kuidas hoolimata sellest, et tal ei tundunud iialgi raha olevat, võis ta alati teha just seda, mida ta parasjagu tahtis. Ta ei ostnud meile sokke ega hambaharju, ta ei pidanud pangas säästuarvet, ei kogunud pesumasina ega uue auto jaoks. Kui tal raha oli, siis elas ta nii, nagu homset polekski. Mis, okei, täiskasvanuna vaadates on vähem kui aktsepteeritav käitumine. Aga minu lapsepilgule oli see... Harjumatu ja põnev ja... Minu isa kulutas oma raha elamustele. Ta oleks ilmselt võinud anda loenguid teemal: kuidas kulutada sada krooni nii, et jääks mulje, et sa oled miljonär. Ma ei imestaks, kui ta oleks vähemalt korra elus viiesajakroonisega sigaretti süüdanud. Lihtsalt, et näha, kuidas see tundub.
Kui minu isal raha oli, siis oli ta vaba. Ta ostis oma raha eest end vabaks. Meist, oma perest ja lastest. Oma kohustustest. Ülejäänud maailma tavadest. Kui tal raha oli, siis polnud teda tavaliselt kodus. Ja kui ka oli, siis tahtis ta tervet peret välja sööma viia, kaminaruumis pitsapidusid korraldada, ajas ema endast välja ja ostis talle kuldsõrmuseid.
Kui minu isal raha ei olnud, siis oli ta praktiliselt alati kodus. Ta ajas ema endast välja, viis minema tema kuldsõrmuseid ja laenas suitsuraha meie taskurahast. Kui minu isal raha ei olnud, siis ei olnud ta kunagi eriti õnnelik. Kui ma väike olin, siis ma arvasin, et see on sellepärast, et ta peab meiega kodus passima. Nüüd ma enam nii kindel ei ole. Ma olen üsna kindel, et talle tähendas raha samuti vabadust. Vabadust minna ja tulla, võimalust endale vastu rinda taguda, võimalust teha seda, mida ta päriselt teha tahtis.
Mina olin alati õnnelik, kui mu isal raha oli. Mitte sellepärast, et ma sain siis koos temaga mööda maailma trippida või väljas söömas käia, kuigi see oli päris sweet. Ma olin õnnelik, sest ta oli siis nagu väike laps. Ilmselt sellepärast, et ta oli siis tihti natuke rohkem kui natuke purjus. Aga ta tundus lihtsalt nii väga nautivat võimalust kõigile oma sõpradele baarist õlut osta või meile sajakrooniseid taskurahaks anda. Mis siis, et ta selle raha mingi aja pärast tagasi küsis, asi oli hoopis muus. Ja mulle meeldis, kui ta tobedalt õnnelik oli.
Mina tahan lihtsalt võimalust teinekord keset ööd roadtrippe teha. Ja omale ilusaid kingi ja häid raamatuid osta. Ma ei tea, kas ma tahaksin oma pere eest ära põgeneda, aga pitsapeod keldris kõlavad hästi küll. Ärge minu kätte lihtsalt riigi varasalve võtit usaldage ja kõik on korras. Kui nüüd saladuskatet kergitada, siis minu kulutamisharjumused ajaksid mu ema ilmselt igapäevaselt vihale, kui ma talle kuluraporteid peaksin esitama. Ma lihtsalt olen selline... Ühepäevaliblikas. Vastutustundetu. Irratsionaalne.
Mis ma öelda oskan. Hinges olen ma vist terve elu issi tütar olnud. Nii kurb, kui see ka ei ole. Isegi, kui ma omale kunagi ammu lubasin, et minust ei saa mitte kunagi sellist inimest, nagu minu issi. Ja näete, mis sellest lubadusest sai. Mida enam ma selle peale mõtlen, seda kurvemaks see mu teeb. Raha ajab tuju pahaks, vot mis.

Birxi blog challenge

Kuna ma hetkel Pärnus elan, siis ilmselgelt palusin ma just temal mulle uus blogiväljakutse välja mõelda. Ja Birxil kulus kõigest umbes poolteist tundi, et mulle 14 teemat välja mõelda. Väljakutse point on siis selline:
Mul on 14 teemat, see tähendab täpselt kahe nädala pikkust väljakutset. Iga päev võtan ma listist ühe teema ja üritan seda oma võimete piires lahata :) Ja olgu juba hoiatatud: ma kavatsen endale nii palju kunstilist vabadust lubada, kui mulle vähegi meeldib :D

Seega, hakkame aga pihta.

Päev number 1 - Kõige-kõige aastast 2013

Nii. Eeeee... Okei, jagame selle teema siis alapeatükkideks.
Kõige-kõige lahedam oli eelmisel aastal minu ja Leeni autoreis Rumeenias, Ungaris, Slovakkias ja Poolas. See oli ilmselt ka kõige-kõige raskem reis, mis me kunagi ette oleme võtnud. Aga hoolimata ulmeliselt paistes jalgadest ja ulmeliselt väikesest autost, oli see aeg minu suve kõige eredam. Tohutult uusi muljeid, uusi lemmikuid, kauneid kohti ja väljakutseid autojuhina :D Ja sellest reisist sain ma kindla teadmise, et olgu mis on, aga me Leeniga suudame üksteist ka kõige hullemates oludes välja kannatada. Mis on kuidagi turvaline ja lohutav teadmine :)

Kõige-kõige suurem saavutus oli eelmisel aastal absoluutselt kindlalt kogu see remonditrall, mille me Andresega läbi tegime :) Ma olen siiani jube uhke meie ilusa köögi ja lastetoa üle, ma pean ütlema, et kuigi ma lubasin täie kindlusega, et enam iial ma remonti ei tee, teeme me salaja juba praegu jälle alumisel korrusel uuenduskuuri :)
Aga eelmisel aastal said vahetatud ülemise korruse põrandad, uue ilme sai köök ja minu kallite õdede tuba.

 

Kõige-kõige rõvedam hetk eelmisest aastast oli Krissi korteri koristamine ja remont. Ma ei unusta kunagi toda haisvat tünni seal rõdul ja seda rasvast nõretavat pliiti... Aga teatud põhjustel ma siia fotosid teile sellest rõvedusest riputama ei hakka :) Las igaühe fantaasia töötab omasoodu, mina ütlen lihtsalt, et ükski kujutlus ei küündi tõelisuse lähedalegi :D Aitäh, Arti, et sa olemas oled! :D

Kõige-kõige kahetsusväärsem moment oli Märdi sünnipäevapeol, kui mu eelmine fotokas ära suri :( Aga pidu ise oli tõeliselt tore ja täpselt minu musirulli vääriline :) Tugevamad said ikka hommikuni ringi mäurata. Mina muidugi eriliselt tugev ei olnud :D 

Kõige-kõige õnnelikum olin ma absoluutselt kõigi nende imeliste trippide ajal oma inimestega. Ükskõik, kas lühikesed sõidud mereäärde, suvitamine Pärnus või korralikud roadtripid Mikuga Riiga :) Ma lihtsalt armastan väljasõite, ma ei saa parata :D

Kõige-kõige õnnestunum pidu sel aastal oli minu meelest Birgiti sünnipäev. Lihtsalt sellepärast, kui vahva koha ta leidis ja kui mõnus seltskond koos oli. Kõik olid hästi toredad ja üle pika aja oli see ainus pidu, kuhu ma sain külalisena kohale sadada ja oligi korras :D Ei mingit korraldamist ega rabelemist :) 

Kõige-kõige kurvem oli paari väga-väga kalli inimese haihtumine mu elust. Lihtsalt läksid ja... tagasi enam ei tulnudki. Kuigi ma salaja ikka lootsin. 

Kõige-kõige armsam asi minu eelmisest aastast on jõulukaart. Ja mul pole seda isegi häbi tunnistada :D Kõik mu tehnikavidinad on muidugi ka väga armsad mulle, aga see kaart on üsna ainulaadne ja eriline. Ma loodan, et ma seda mitte kunagi ära ei kaota :D 

Kõige-kõige ilusamad mälestused ei olegi mul eelmisest aastast seotud tegelikult asjade või kohtade või pidudega... Ma mäletan ainult oma inimesi. Ja ma mäletan, kuidas ma olen muretsenud, naernud, õnnelik olnud, solvunud, haavunud... Ma mäletan tegelikult suures osas ainult seda, et ma suvel igatsesin meie grillimisi, sest neid oli liiga vähe. Kuidas ma sügisel igatsesin kõiki neid, kes Virumaalt minema läksid ja keda ma jube harva nägin... Ma mäletan, kuidas ma olin jubedalt õnnetu, kui keegi mu kallitest oli õnnetu. Kuidas ma olen neid armastanud, nende eest hoolitsenud, teinud neile haiget, saanud haiget... Mul on 2013. näol üsna... Omanäoline aasta. Kahtlemata pole see olnud minu kõige õnnelikum või säravam aasta, aga ma tahaksin mõelda, et omal moel on see mind palju kasvatanud ja õpetanud.

The best way to keep your heart from being broken is to pretend you don't have one.

Vahel piisab õnneks sellestki, et sa tead, et suudad veel õnnelik olla. Kui hästi ma aru saan, kuidas mu tujud ja olemine mind ja meid mõjutab. Kui oluline on see, et ma oleksin rahulik ja puhanud ja valmistunud ja... õnnelik. Kui oluline see on. Oli aeg, kus ma arvasin, et väikese minu tunded ja mõtted ei mõjuta siin maailmas mitte kedagi. Nüüd ma tean. Kuidas ma võin haiget teha, kuidas ma suudan haavata ja solvata. Kui julm ma võin olla. Kui tundetu. Kui ükskõikne. Ja omal moel on see andnud mulle meeletu tugevuse. Ja usu iseendasse. Sest nüüd ma tean, et ma loen. Et ma olen tähtis. Sest minus on võime inimesi õmblustest lahti rebida, nagu minu endaga on terve igaviku tehtud. 
Ma ei taha tegelikult haiget teha. Ma ei taha olla halb inimene. Mul on ausalt öeldes meeletu foobia selle ees, et ma kellelegi kogemata midagi väga hirmsat ütlen. Või jätan vähemalt mulje, et ütlen. Aga on olnud aeg, kus ma muud ei tahtnudki, kui kogu maailm puruks kiskuda ja haavadele soola raputada. Saate aru? Minus oli SELLINE valu, mida mitte miski muu ei tundunud vähendavat. Ja ma pole siiani kindel, kui hästi ma oma pimedaimatel päevadelgi selle maailmalammutusega hakkama sain. Igatahes ei tundnud ma, et minu tekitatud kaos oleks olnud kuidagigi võrdeline kaosega minu enda sees. Ma vihkasin leegitseva kirega. Ja leinasin ennastunustavalt. Ja ma mäletan siiani salaja iga valusat sõna, mis mulle on öeldud. Mäletan iga märkust, mida ma olen võtnud löögina oma isiku pihta. Mäletan iga kriitikanoolt, iga pilku, iga salaja pealtkuulatud vestlust. See kõik tekitab minus siiani tahtmise maailm pea peale pöörata :) 
Ja ma ei mäleta enam, millal see kõik muutus. Millal ma avastasin, et minusse on armastust kogunenud mõõtmatult rohkem, kui viha ja valu. Millal juhtus see, et ma olin valmis kõik halva ja kurja endasse ära peitma, et minu inimesed sellest kunagi teada ei saaks. Millal ma hakkasin julgema avalikult armastada. Millal... Millal see muutus toimus? Ma ei tea.
Nüüd on käes aeg, kus ma julgen avalikult tujutseda ja mossitada ka. Kus ma julgen avalikult näidata, kuidas asjad tegelikult on. NÜÜD on käes aeg, kus ma enam igal sammul ei pelga, et minu vastik isiksus kõik inimesed minu ümbert ära peletab. Okei, valetan. Pelgan ikka. Aga nüüd on aeg, kus ma usun, et kogu sellest armastusest, mida ma nüüdseks endasse kogunud olen, jätkub igaveseks. Ja ma saaksin hakkama. Arvatavasti. Ma vähemalt püüan iga lahkumist rahulikult võtta. Lasta neil lennata. Sest ma pean uskuma, et nii on kõige parem. Ja ma saan hakkama. 
Seda hinnalisemad on need hetked, kus ma tunnen end tõesti väga hästi. Kus kõik langeb paika. Kus ma ei pea teesklema naeratusi, ei pea kordama eelnevalt harjutatud nalju või meenutama päheõpitud remarke. Kus ma ei ole ainult autopiloodil, vaid reaalselt kohal. Olemas. Kus ma olengi õnnelik, sest nemad on õnnelikud. Kus ma tunnen end värske ja adekvaatsena, kus ma jaksan ja tahan midagi endast jagada. Mitte tegeleda puhtalt hakkama saamisega. Või enese säästmisega. Need hetked on harvad ja väärtuslikud. Ja kestavad kaua. 
Sest tegelikult mäletan ma siiani ka iga kohtumist. Iga korda, kus ma olen esimest korda näinud kedagi, kes on aja jooksul mulle kohutavalt kalliks saanud. Ma mäletan iga saladust, mis mulle räägitud on. Iga muret. Iga unenägu. Iga ilusat sõna. Iga koosveedetud hetke. Ma mäletan iga autosõitu, iga kontserti, iga ühist lugu. Ma mäletan iga head ja ilusat asja. Ja vahel kahtlustan ma, et ma mäletan nende mälestusi paremini, kui nad ise :)
Ja ma igatsen neid alati. Rohkem, kui ma oskaksin isegi kirjeldada. Ma igatsen neid vahel isegi siis, kui nad on siin samas. Nad on mind muutnud. Kunagi olin ma uhke selle üle, kui väga ma üksindust armastasin.. Nüüd ei oska ma enam liiga pikalt üksi olla. Mul on neid vaja. Ja vahel kardan ma, et see on ohtlikum sõltuvus, kui suitsetamine või alkoholism. Aga vahel piisab õnnelikolemiseks ka lihtsalt teadmisest, et ma suudan olla õnnelik :)

Ma tulen pimedusest

Mulle meeldis oma tulekut planeerida. Valida välja oma kõige pehmem teksapaar, kõige soojem kampsun, panna jalga oma kõige madalama kontsaga nahksaapad, selga nahktagi, kätte seemisnahast kindad... Tead küll, need, mis sa mulle jõuludeks kinkisid. 
Mulle meeldis end esikus peeglist vaadata. Puhas enseimetlus, ma tean. Nahas ja teksas, ühtaegu karm ja pehme; korraga ootusärev ja ettevaatlik. 
Kui ma toast pimedusse astusin, tundsin ma end omas elemendis. Mu saapad jätsid lumekirmesse esimesed jäljed, kõik oli vaikne ja külm. Ma oleksin tahtnud jalutada ja jalutada ja jalutada... Aga sa olid kaugel. Ja ma ei armasta oodata. 
Kui ma maja eest minema sõitsin, oli minu ees terve maailmatäis võimalusi. Kusagil magasid sina. Teadmata midagi minust. Teadmata midagi maailmast. Ja kusagil selle pimeduse taga olid kõik need inimesed, keda ma armastan. Kusagil pimeduse taga ootasid seiklused. Ootasid uued algused. Kusagil pimeduse taga oli kõige lõpp. Mootor möirgas, kui ma selle kõige poole kihutasin. Ma igatsesin sind rohkem, kui ma kunagi oleksin osanud karta. Kui maailmas oleks õiglust, oleksid sinu uned tol ööl mind täis olnud. 
Sellel ööl uskusin ma siiralt murtud südametesse ja lootusetutesse lootustesse. Sellel ööl uskusin ma igavesse elusse ja vastamata armastusse. Ainus, mida ma kindlalt teadsin, oli see, et sina mind ei oota. Et sina magad kusagil rahulikku und sel ajal, kui mina oma meeleheidet põlevasse kütusesse ja mootorimürinasse matan. Ja mul oli valus. Mul oli valus meie mõlema pärast. Sina, kes sa mu nõnda lihtsalt kõrvale suudad lükata, kes sa nii lihtsalt ilma minuta hakkama saad... Ja ometi nii väga vajad sõpra ning kaaslast. Ja mina, kes ma igatsen ainult sind, oskamata sinuga midagi peale hakata. Ma ei oska sulle näidata, kui väga ma tahaksin olla kõike, mida sa parajasti vajad. Kui väga ma tahaksin julgeda sulle helistada siis, kui kõik teised magavad. Kui väga ma igatsen meie kahe aega. Aega, mida ilmselgelt ei tule mitte kunagi. Alati on keegi teine olulisem. Ja ma näen juba, kuidas me aina tähtsusetumaks muutume. Liidetavad on suuremad, kui nende summa. Ja mul on valus. 
Kusagil pimeduse taga olid tähed. Aga ma olin õnnelik, et neid näha ei olnud. Ma olin õnnelik, et maailm oli pimeduse taha kadunud. Ma olin õnnelik, et ma olin üksi. Ma olin õnnelik, et ma oma üksindusega hakkama sain. Ma olin õnnelik, sest minu valu ei olnud enam kõikehõlmav. Ma olin õnnelik, sest ma hakkasin harjuma. Kui kummaline on seda nüüd öelda! Aastaid tagasi unistasin ma ainult sellest, et see valu kord läbi saaks. Unistasin mingist kujuteldamatust õnnest ja päikesepaistest. Kui naiivne ma olin! Meie sinuga oleme loodud pimeduse jaoks. Me oleme need, kes elavad oma elu mingis pidevas närivas valus. Ja ilmselt on õige, et me mitte iialgi kokku ei saa. Me oleme mõlemad pimedusest. Me oleme mõlemad valust. Ja mitte koos, vaid üksteisest võimalikult kaugel saame me elada. 
Ja siis ma tulin. Pimedusest. Liiga hilja. Või just liiga vara. Ma olin korraga julge ja hirmust segane, olin õnnelik ja kohutavalt kurb. Ma ei helista sulle kunagi keset ööd. Ja ma ei ütle sulle iialgi, kui mul on väga-väga halb. Aga sinu nimel võin ma kord aastas teeselda, et minus on päikesepaistet ja muretust. Kord aastas võin ma unustada iseend ning anda sulle seda, mida sa nii väga soovid. Ja viimane, mida sa tahad, olen mina. Tõeline mina. Meie aega ei tule kunagi. Aga mulle meeldib ikka veel masohhistlikult kujutleda, et kujutlustest piisab. Ma ei lase endal lahti lasta. Ja ma ei tea miks. Ehk on mul vaja näha, mis sinust saab. Sest me oleme sarnased. Ja kui sinul pole lootust, ei ole minul seda ammugi.

Some moments, some people, some nights...

Muidugi olen ma jälle kõigi oma asjadega ajast kõvasti maha jäänud. Üks asi, millest ma juba ammu rääkida olen tahtnud, on Green Christmas. Ja sel aastal ei saa ma kirjutamata jätta, kui hästi kõik oli. Eelmisega võrreldes lausa nagu.... Nagu Päike ja Pluto :D 
Kõik oli kuidagi paigas. Väikesed ja suured detailid. Heli, eriti kultuurimaja saalis, oli lausa mesi mu kõrvadele. Mikk tegi imesid. Ma olen nii-nii-nii uhke nende kõigi üle :D Minu kallid armsad ja tublid poisid. Ma olen alati nii õnnelik, kui nad millegagi eriliselt hästi hakkama saavad, nagu uhke kanaema :D 
Ma armastasin Revolverit. Õigem oleks vist öelda, et eile öösel armusin ma uuesti Revolverisse. Sest paar viimast nende laivi on mulle suhu pigem sellise metallise pettumusemeki jätnud. Aga eilne oli... Nagu vana hea :) Nagu jälle see bänd, mis mulle kunagi ammu-ammu meeldima hakkas. Ma ei tea, kas asi on selles, et laval on jälle natukene originaalilähedasem koosseis või on nad viimasel ajal rohkem proovikates orjanud, aga tulemus oli delicious :) Ainuke esinemine terves õhtus, mis minu jaoks liiga lühikeseks jäi.
Ja Rasmus Rändvee üllatas mind oma rokkstaari omadustega :D Ma vist tahan plaati lausa... Ma pean tunnistama, et Märdil oli ilmselt õigus, kui ta neist vaimustus. 
Mikk Tammepõld ei üllatanud mind üldse. Sest ma juba teadsin, et tema esinemine on rosin minu õhtus. Oli ka. Ma olen uhke, et ma tema plaati toetasin ja nüüd ka üht väga erilist pühendusega copyt oman. What else would a girl want? :D
Üldse olin ma kõigega rahul ja ütleksin, et bändide nimistu oli üllatavalt ühtlane ja tugev. Mina annan üheksa punkti kümnest lihtsalt selleks, et korraldusmeeskond laisaks ei muutuks :) 
Ja kogu selle ilu juures häirib mind ainult vastukaja ja poleemika. Mis mõttes, pilet on kallis? Mis mõttes, reklaami on vähe? Tagamaid teades ajab vihaseks küll. Aga mina pole õige inimene ja see pole õige koht sellest rääkimiseks. 
Lihtsalt, kõigi nende Rakvere debattide valguses on kogu asi eriti halenaljakas.