Ma lihtsalt tunnen, et ei jaksa enam. 
Ma ei jaksa olla rõõmus ja õnnelik, kui ma tegelikult ei ole. 
Ei jaksa olla seltskondlik ja armastav ja jutukas. 
Mul hetkel lihtsalt ei ole midagi, mida anda. 
Kõik on otsas. 
Ainus, millest ma unistan, on Võsu ja päike ja liiv; 
Üksindus, internetitus ja unustus. 
Ma olen natuke mures ja väga väsinud, 
Natuke katki ja väga tüdinud.
Palju asju on valesti ja need tuleb paika saada. 
Vajan puhkust ja rahu ja iseennast. 
Ma ju armastan teid kõiki väga-väga. 
Nii väga, et unustan enese vahel hoopis ära. 
Ja see annab kõik lõpuks tunda. 
Tahaks kuu poole uluda, kirjutada ja mõelda. 
Rahulikult olla ja mitte kusagile minna. 
Ma vajan seda aega praegu, vajan üliväga. 
Näeme esmaspäeval või peale seda :)


Laske mul natuke masetseda nüüd, 
Ma luban, et tulen endamana tagasi :)