Sina magasid aasta valgeimal ööl 
Ning ei näinudki kuidas pimedust ei tulnud. 
Sa magad, kui universum tuledes hõõguma lööb 
Ning siis kui minul enam ammu und ei olnud. 


Sinu hingamine oli tasane ja sügav 
Siis kui minul naerust kinni oli hing, 
Sa olid ära siis, kui mina - õnnest ogar, 
Püüdsin lennata ning veristasin end. 


Sa magasid, kui ööd ei olnud ega tulnud, 
Kui sadu kordi suunda muutis tuul. 
Sa nägid und, sind maailmale polnud, 
Kui tõeks sai muinasjutt ning päike puutus kuud. 


Su kaunid silmad olid pimedad sel ajal, 
Kui mina nägin reaalsusestki kaugemale. 
Ma kuulsin eemalt hõigete ja laulu kaja, 
Kuid tulin läbi udu, et jõuda koiduks kohale. 


Sa magasid ja magad ikka veel, 
Kuigi olen juba ammu jõudnud koju ma. 
Tea, et olin kogu olematu öö ma teel, 
Et sinu kõrval unne vajuda. 


See oli maagiline, lõppematu valgus, 
Mis üheks ööks viis ilmast pimeduse. 
See on üks väga eriline algus 
Millelegi, millel isegi veel nime pole.