Ma kardan sind. Sa ei tea seda,
Aga ma kardan sind rohkem kui midagi muud.
Ma ei suuda seda enam teha, anna andeks.
Ma tõesti ei saa. Praegu mitte.
Ehk ühel hetkel, kui ma olen paranenud,
Aga siin ja nüüd...
Sul on võime mind tükkideks rebida,
Mind NÄHA ja samas üldse mitte tähele panna.
Kui sa mind vaatad, siis ma lausa värisen.
Värisen soovist meeldida, soovist olla NÄHTUD ja KUULDUD.
Ja samas tahaksin ma lihtsalt joosta ja mitte tagasi vaadata.
Sa ei tea.
Ja see ongi vist parim.
Seda, mitmel miljonil erineval moel on võimalik valutada,
Ma enne sinuga kohtumist ei teadnud.
Ei teadnud seda ka, kui mitmel erineval moel on võimalik igatseda.
Ma tahaksin kõike sinust, kogu sind..
Aga sa väärid paremat, sa väärid kindlamat ja lahedamat,
Seikluslikumat, ilusamat, ainulaadsemat.
Ja mina pean ennast nüüd kuidagi korda saama.
Ma olen sind näinud. Tea seda.
Ma tunnen sind ja mõtlen sinust,
Ma mäletan su sõnu ja naeratust.
Mul kulub palju mõtteid, palju tunde ja palju pudeleid veini,
Et sinust paraneda :)
Ma olen õnnelik, et olen sind teadnud.
Ja mul on kahju, et ma kõik ära rikkusin.
See on minu süü.
Ma tahan sinu jaoks olemas olla,
Tahan olla kõikvõimas, panna sind naerma ja nutma...
Aga endale tüüpiliselt:
Olgu pigem mitte midagi kui kõik.
Kõik oleks halvim, mis meiega juhtuda saaks.
Sul on kellegi maailma helgeimad mõtted.
Sinule kuuluvad kellegi suurimad igatsushetked.
Ole õnnelik, palun :)
No comments:
Post a Comment