Unetusest hallutsinogeenne ja voolav kui vesi, 
Ma elan mingis hoopis teises maailmas 
Ja hingan neil hetkil ainult valu. 
See oleks kohutav, kui toimuks reaalsuses, 
Aga selles unenäos on valu eluks vajalik. 
Ma elan lõputus ootuses ja igatsuses, 
Ma tahaksin magada, magada, magada, 
Aga ometi olen ärkvel, sest ainult ärkvel olen ma olemas. 
Segane, hullumeelne, värviline ja lärmakas maailm, 
Mille eest ma peituda ei oska ega tahagi. 
Ma elan, et oodata, elan, et valutada. 
Kõik, mida ma iial olen soovinud, kuhjub praegusse hetke, 
See kulmineerub millekski nii suureks, et seda on võimatu eirata 
Ja lõpuks saan ma kõik. Lõpuks on kõik seda väärt. 
Sa oled muusika, sa oled unistus, sa oled maailm. 
Ja mina olen nagu vesi. 
Ma võin painduda, muuta vormi, võin olla jääs või keeda, 
Aga ma kestan igavesti ja ma suudan oodata. 
Kui lausa kõik on valesti, siis muutub midagi juba õigeks. 
Kõik on sürreaalne ja meie oleme ainsad, kes seda teavad. 
Me vist olemegi viimased, 
Millal ma viimati nägin kellegi teise silmi? 
Millal sa viimati kuulsid kellegi teise naeru? 
See vist ongi meie maailm. 
Unetusest segane ja ööst pime. 
Meie maailmas on ainsaks valgusallikaks vilkuvad ohutuled. 
Kui tõtt rääkida, siis sind polegi olemas, 
Kui tõtt rääkida, siis pole mind ka. 
Näeme minu hallutsinatsioonides.