Mõned tõed lihtsalt jõuavadki sinuni
Kell neli öösel kui sa oled mitte millegi pärast üles ärganud.
Mõned asjad on lihtsalt nii selged,
Et neid on raske märgata.
Ma muretsen liiga palju.
Ma mõtlen üle.
Ja seda pole tegelikult üldse vaja.
Aga ma ei suuda kunagi pea ees sisse hüpata.
Ma olen liiga analüüsiv.
Ja mul on tohutuid probleeme usaldusega.
Ja kui ma seal eile öösel kell neli istusin,
Oma rõdul, sest millegipärast oli mul toas umbne
Ja muidugi külmetasin, sest pole enam suvi...
Siis oli kõik äkki nii lihtne.
See, mis ma edasi pean tegema,
See, mida ma tahan...
Kui keegi aegajalt mulle lihtsalt kinnitaks,
Et ma ei tapa inimesi ära oma lõputu jutuga
Ja et haridust ja kooli puudutavad otsused
Ei tähenda kogu maailma kaalule panemist.
Kui keegi vahel mu mõtetes urgitseks,
Siis oleks väga hea,
Sest ma ei oska ise rääkida, otsa lahti teha.
Ja kui keegi vahel lihtsalt tuleks ja kallistaks,
Siis tähendaks see tervet maailma.
Sest kuigi mulle ei meeldi oma isiklikku ruumi jagada
Ja nagu me kunagi juba kindlaks oleme teinud,
Ma vihkan seda, kui mulle seljatagant ligi hiilitakse,
Ei ütle keegi kunagi heast kallistusest ära :)
Ja sügis on käes.
Eile öösel oli sellest suurepäraselt aru saada.
Ja ma olen rahul.
Mul on veel üks aasta, et ennast lahti muukida.
Mul on aasta, et otsustada
Ja hoolimata kõigist eelnevatest
On see teistmoodi.
See on tähtis.
Ja mulle meeldib see tunne,
Et pinge hingab natuke kuklasse :)
See sunnib mind liigutama.
Kõik, mis ma kunagi tahtnud olen,
On olla rahule jäetud,
Mõelda iseenda eest ja mitte vastata kellegi eeldustele.
See on kõik, millest ma unistanud olen.
Olla iseseisev, olla mina ise ja mitte hoolida kogu maailma arvamusest.
Noh, see on nüüd muutunud.
Ma olen sellest tiineka-faasist välja kasvanud vist?
Nüüd on mul päris palju neid inimesi,
Kellest ma loodan, et nad ei jäta mind üksi,
Et nad panevadki mulle lootusi
Ja sellega innustavad mind neid täitma,
Püüdma kõrgemale, kaugemale...
Võib-olla seda ongi mulle alati vaja olnud.
Mitte nõudmisi, mitte ultimaatumeid,
Aga tunnet, et keegi seisab alati mu selja taga
Ja usub minusse ja usub, et ma suudan.
Ma ei reageeri eriti hästi sundimisele
Või ultimaatumitele või karmusele.
Siis ajan ma ikka väga tugevalt sõrad vastu,
Isegi kui mind sunnitakse tugevalt millegi poole,
Mida ma ise ka tegelikult tahan.
Siis on asi juba põhimõttes.
Ei, ei, ei! :D
Ma tahan panna oma päevad midagi tähendama.
Veeta võimalikult palju aega nendega,
Kes midagi tähendavad.
Enne kui ma oma lõputu vada ja suurem-kui-elu olekuga
Minema peletan.
Ja ma tahan teha midagi, mis tõesti loeks.
Ma tahan midagi muuta, isegi kui see on midagi väikest.
Ja ma tahan meelde jääda.
Et isegi siis, kui nad kõik ära kaovad,
Nad ikkagi mäletaksid mind. Kasvõi vahetevahel.
See on oluline.
Ja lõpuks tahan ma end nädalavahetusel
Normaalselt täis juua ja midagi kreisit teha.
Mitte nagu vägivaldset või illegaalset kreisit,
Aga MIDAGi kreisit.
Üheks õhtuks jätta kõrvale selle kohusetunde
Ja korralikkuse ja usalsuväärsuse.
Lihtsalt selleks üheks korraks unustada ära
Kõik need asjad, mis panevad mind end turvaliselt tundma
Ja mitte tunda end turvaliselt :D
That did not make any sense :D
Never maind.
Ma lähen võtan veel tassi kohvi nüüd.,
Kas nädalavahetusel näeme?
No comments:
Post a Comment