Ma tahan midagi teha.
Tohutu rahutus on sees.
Ma tahaksin mingit projekti, mingit eemärki,
Mingit ülesannet...
Midagi, mille kallal ajusid ragistada,
Et mitte üle mõelda.
Ma tahan ära kuhugi.
Ma arvan, et on JÄLLE aeg Võsule kolida.
Just selline
"jooks-ennast-jubedalt-täis-äkki-suudaks-siis-nutta-ka"
Tunne on.
Ma ei oska oma pingeid kuhugi maandada.
Juba mitmendat päeva on selline tunne,
Et töinaks end korralikult tühjaks,
Hakkaks kergem.
Mul pole depressiooni, pole erilist masendust.
Aga miski vaevab mind.
Võib-olla isegi mitu asja.
Ja ma ei oska ennast välja elada.
Ma ei suuda viimasel ajal isegi kirjutada enam.
Kunagi andis see mulle väljundi,
Aga nüüd on sõnad otsa saanud.
Kas rääkimine aitaks?
Ma ei tea.
Aga mul on põhimõtteline blokk selle ees,
Et ma peaksin kedagi oma jutuga masendama.
Ma olen alati oma halval ajal pigem üksi,
Sest isegi kui nad pakuvad, et tulevad ja on ja kuulavad,
On mul alati tunne, et nad hakkaksid seda pakkumist kahetsema :)
Ja ma ei taha... Ma ei taha halada.
Või noh, okei, tahan küll.
Aga ma ei taha kedagi teist kannatama panna
Ja ei taha tüüdata oma lõputute juttudega.
Aga alati, kui keegi pakub, et on olemas...
See on juba suur asi.
Ja mul on alati nii hea tunne teades,
Et teoreetiliseltki on nad olemas.
Et teoreetiliselt nad mõtlevadki seda tõsiselt
Ja on vapralt nõus mind välja kannatama.
Kui ma olen purjus ja masendunud ja vaikne või jutukas.
Aitäh.
Kui ma tahan tõeliselt ära kaduda
Ja mitte mõelda,
Siis tahan ma kuhugi suurlinna.
Mida rohkem inimesi,
Seda ideaalsemalt üksi ma ennast tunnen.
Ja praegu läheksin ma sinna:
No comments:
Post a Comment