All sorts of people...

See kõik sai alguse sellest, 
Kui ma täiesti pahaaimamatult telkut sattusin kuulma.
Ema vaatas mingit kummalist saadet
Tööotsijatest?
Enivei, jutt oli see, mis mind seljavalust hoolimata
Alumisele korrusele ajas.
Ja kuna ma vahepeal koera rõdule lasin 
Ja ta siis õue ära kadus, 
Olin teda oodates eriti tähelepanelik.

Sellest ma saan veel aru, 
Et igaüks tööl käia ei viitsi/taha/pea vajalikuks.
Aga need onkud seal...
See oli paeluv ja piinlik ja kummmmmmmaline kõik ühes!
I mean...

Ühel neist oli praktiliselt kindlalt mingi kriminaalne kalduvus
Või salajane fetiš tapmise suhtes.
Sest praktiliselt iga asja, mida ta tööst ja eneseleidmisest rääkis, 
Suutis ta kuidagi seostada mõrvarite või sõdadega.
Ja sellised boheemlaslikud inimtüübid!
Lausa geniaalne (kuigi surmani tüütav) oleks mõnd sellist teada.
Ja ma isegi ei mõista hukka.
Kui ei, siis ei, kui sa hakkama saad, lase käia!
Aga nii palju juttu, nii palju tühja kultuursust, 
Nii palju võltseliiti...
See oleks isegi usutav olnud, kui nad poleks pidanud vajalikuks
End nii rohkesõnaliselt tõestada ja seletada!


Ma mõtlen...
Teeb ju veidi kadedakski, 
Et mõni elab terve oma elu ära nagu mesimumm lilleõie peal :D
No okei, sõbrad viskavad teda järjest välja 
Ja pidevalt on vaja uut moosida, 
Aga siiski.
Nii ideaalsuseni lihvitud vereimemistehnika!


Minu eneseuhkus sellist asja välja ei kannataks.
Hoolimata väikesest allergiast töö vastu
Ja igatsusest elu järele, 
Kus voodist ei peaks tõusmagi. 
Eriti nüüd, kui ma oma selja pead pestes ära kummardasin.


Aga selline jutt...
Kui kunagi kusagil külapoe taga sellisele peale satuks, 
Võiks küll tundideks kuulama jääda.
Teeks õllegi välja! :D


Oh, inimesed, inimesed...