Ma oleksin nagu ise mingi sadomasohhist.
Ma nagu kohe TAHAKSIN pidevalt kannatada.
Kui raske saab olla unustamine?
Eriti kui see on midagi,
Mis mõistuslikult võttes on õige ja põhjendatud.
Aga mina tunnen, et mind rebitakse lahti
Iga jumala kord.
Miski on lõpetamata,
Aga on aeg leppida,
Et seda puhast ja selget lõppu ei tulegi kunagi.
Ma lihtsalt tahan suuta enam mitte oodata ja loota.
Ma tahan olla võimeline mitte hoolima
Ja ma tahan lõpetada selle valutamise.
Vahel ma mõtlen, et asi oli selles,
Et mul tekkis mingis punktis tunne,
Et ma annan endast kõik ja ohverdan midagi,
Aga ei saa sama palju vastu.
Või hakkasin ma egoistiks lihtsalt.
Kuidas ma nüüd nii teen, et ma enam ei hooliks?
No comments:
Post a Comment