Tänane hommik on täiesti ideaalne.
Kruus kanget musta kohvi, 
Fox Life ja päikeseline talv.
Mida veel tahta?

♥ ♥ ♥

Uskumatu, kuidas see koht siin on mu päevikuks saanud.
Kui kartmatu ma mõnes mõttes olen...
Sest ma olen end siin risti- ja pikkupidi lahti lõigenud, 
Kõik välja valanud ja pole hetkekski arvanud, 
Et seda on liiga palju.
No samas, nimesid ma just ei varja, 
Aga kõiki detaile ei paljasta kaa...
Kes teab, kes teab...

♥ ♥ ♥

Kas kõigil on juba kõrini sellest, 
Kui ma räägin, kui rahul ma olen? :)
Raudselt on kõigil kõrini selles, but I don't care :D

♥ ♥ ♥


Eriti tobe oleks siia kirjutada asjadest, 
Mis pole veel juhtunud, mida ma ainult loodan...
Aga just need tekitavad minu sees praegu sellise
Imeliselt sooja ja mõnusa ja lootusrikka tunde...
Rrrrhhhh.
Täna on selline päev, kus on tunne, 
Et tulevik võiks juba kiiremini alata :D
Savi sest kasvavast vanusest ja värkidest, 
Aga et need asjad, millest ma praegu ainult unistada saan,
Juba kätte jõuaksid :D
Jap, mul läheb kolmas tass kohvi, 
No wonder, et ma nii õnnelik ja excited olen :D


♥ ♥ ♥


Okei, Fox Life ja Ghost Whisperer 
Muudavad laupäeva hommikud eriti lahedaks :D
Ja mul on kohvikann mu neljanda teoreetilise tassiga tulel.
Ja üldse...
Inimesed on kõik ikka nii ilusad ja head :)


♥ ♥ ♥


Armastus on kummaline asi, you know?
See tuleb nii kergelt, läheb nii raskelt
Ja kui see kord läinud on, siis on seda pea võimatu tagasi saada.
Ja ometi on iga armastatud inimene 
Ja iga armastades veedetud hetk õnnistus, eksju? :)
Ja kui lihtne on suhteid rikkuda, selg keerata, loobuda...
Kummaline asi... 
Ma tahaksin vahel uskuda, 
Et ma suudan vältida oma vanemate vigu...
Suudan ära tunda neid hetki, 
Kui asjad hakkavad valesti minema
Ja neid muuta.
Et ma suudan hoida perekonda, 
Et ma suudan hoida häid suhteid...
Et ma suudan...
Rrrrhhh.
Et ma suudan olla õnnelik ja teha oma lähedased õnnelikuks
Ja suudan vältida olukorda, 
Kus ma neist ära pööran või neile midagi peale surun...
Et ma suudan neid mitte lämmatada, 
Lasta neil oma elu elada ja olla lihtsalt alati olemas.
Mu suurim hirm on...
Olla nagu mu isa - suutmat hinnata ja näidata armastust.
Või nagu mu (vana)ema - alati oodates teistelt midagi enamat, 
Suutmata neid hinnata sellisena nagu nagu nad on.
Mitmes mõttes lihtsalt lämmatades oma lähedasi, 
Surudes neid raamidesse, millesse nad ei taha mahtuda...
Või nagu...
Nii palju vigu, mida on võimalik teha...
Nii palju valesid samme...

Ja samas... 
Noh, see oleks kõike siiski väärt.
Riskimine.
See oleks seda väärt :)
Love is a great thing, you know?
A great thing...