Andestage mulle, armsad, et ma kadunud olen olnud.
Aga asjad on olnud... Keerulised.
Ma olen olnud ära, kaugel ja veel kaugemal.
Täielik vabanemine mõnes mõttes:
18 tundi praktiliselt jutti autoroolis,
Valged ja pimedad maanteed, jutukad ja vaikivad reisikaaslased,
Palju mõtteid ja ideid, tühi telefoni aku ja lõputu aeg.
Mu unegraafik on täielikult pea peale keeratud,
Ma olen ületanud erinevaid vastupidavuse piire,
Olen näinud inimesi, keda ma olen valusalt igatsenud...
Lõppkokkuvõttes:
Kui üldse põgeneda oma reaalsusest ja isiklikust universumist,
Siis täpselt nii. Piiramatu kilometraaži ja piiramatu ajaga.
Ja kindlasti koos kellegagi, kes on piiritult usaldatav ja hea.
Mul oli lõbus ja mõnus ja lihtsalt piisavalt aega mõelda.
Isegi telefon suri mul õhtu jooksul kätte ära,
Mis tähendas täielikku väljalülitumist reaalsusest.
Mul oli seda väga vaja.
Hommikul Tartusse, kaks minutit ajalik olemist koolis,
Siis lobisemine oma kallite tüdrukutega,
Siis leidsin linnast Meelise üles ja pärast kiiret söömaskäiku
Ja paari peatust sõitsime me juba Tallinna poole.
Ühesõnaga, mul oli metsikult pikk ja metsikult seiklusterohke 18 tundi,
Mida siin on raske lausa mõne lausega kokku võtta.
Sain uusi tuttavaid, sain sõita ja mõelda ja naerda.
Palju naerda. Sest Meelis juba on selline naljakas tüüp :)
Ja see viis, kuidas tema maailma näeb...
Hämmastab mind endiselt :D
Ja kui ma oma reisilt saabusin, vajusin ma 18 tundi kestvasse unne,
Millele järgnes ärkveloldud öö, mis sai päevaks...
Näeme siis, kaua ma vastu pean nüüd, enne kui jälle unemaale kolin.
Maailm on põnev ja täiesti uskumatult kaunis.
Täidetud uskumatult ilusate ja heade inimestega,
Keda on petlikult lihtne armastada.
Ma elan hetkel mingis täiesti teises maailmas teise graafiku alusel.
Ma kujutan ette, et see saab üsna raske olema,
See reaalsusesse tagasitulek.
Ma näen praktiliselt ainult pimedat aega,
Magan maha kogu selle aja, mil teised on ärkvel,
Kuulan tonnide kaupa sürreaalset muusikat,
Vaatan tonnide kaupa sürreaalseid filme...
Ja tunnen hetkel ülimalt vähe vajadust välismaailmaga suhelda.
See pole masendus või depressioon,
Ma tunnen end oma kookonis vägagi mõnusalt.
Pigem on see mingil määral enese alalhoiuinstinkt.
Mingil hetkel kasvasis mingid asjad mul natuke üle pea ja...
Kui ma ei suuda nendega tegelda, oli lihtsam terve maailm välja lülitada.
Või ma ei teagi, võib-olla pole asi selles ka.
Seega, ma vabandan oma kadumise pärast.
Aga raske on hoida suhteid inimestega, kes kella nelja ajal öösel magavad.
Ja mul on see aeg kõige produktiivsem.
Siis ma hulgun väljas ja olen eriliselt ärkvel.
Ma luban, et varsti üritan inimlikku graafikusse tagasi saada :)
Ma olen ka avastanud, et ei autosõidud ega toit
Ole pooltki nii head, kui neid kellegagi jagada pole.
Jälle miski, mida ma terve elu teadnud olen, aga nüüd kinnitan :)
Mida ilma inimesteta üldse teha?
Nad annavad kõigele hoopis uue tähenduse, uue maigu.
Sõpradega koos tehtud õhtusöök, koos mahasõidetud kilomeetrid...
Ära isegi ürita üksinda seda sama tunnet saavutada,
See ei jõua isegi lähedale :)
No comments:
Post a Comment